Staadionijuttude podcast sai alguse Eesti Kergejõustikuliidu sportlaskomisjoni soovist kergejõustikku rohkem pilti tuua. Et taskuhäälingusaated on Eestis muutunud üha populaarsemaks, loodigi podcast Staadionijutud, mida veavad eest saatejuht Karl Rinaldo ja Eesti Kergejõustikuliidu kommunikatsioonispetsialist Jan Õiglane.

„Olin samaaegselt juba tegemas võrkpalli- ja korvpalliteemalisi taskuhäälingusaateid, kui minuga võeti kergejõustiku alaliidust minuga ühendust ja uuriti, kas ma oleksin nõus. Jah-sõna tuli väga kergesti, sest tegelesin ise kogu kooliaja kergejõustikuga. Tegin muuhulgas kümnevõistlust koos Maicel Uibo ja Karl Robert Saluriga, kes on tänaseks mõlemad ka saatest juba läbi käinud,“ muljetab Karl Rinaldo.

Kergejõustikuliitu tööle kandideerides oli Janil juba idee küpsemas, et võiks kergejõustikku pilti tuua just taskuhäälingusaaatega. Kuna mõte oli liidus juba toetust leidnud, läks asi väga kiirelt käima. Esimene saade nägi ilmavalgust 2020. aasta juuni alguses ja saatekülaliseks oli Rasmus Mägi.

Milline on teie podcasti kuulajaskond?

Karl: Ma julgen öelda, et vanuse osas on raske mingit üldistust teha. Tean, et kuulajate seas on nii teismelised kergejõustiklasteks saada soovivad noorsportlased kui ka pensionieas endised tipptegijad, kohtunikud, ja lihtsalt spordisõbrad. Oleme püüdnud hoida saate sellisena, mida suudaks ja tahaks kuulata nii noorem kui ka vanem generatsioon. Inimesed on siiski erinevad ja kõigile korraga meeldida pole võimalik – seda on elu ja erinevate saadete tegemine samuti õpetanud. Aga aastate jooksul olen õppinud kriitikat taluma ja üritanud olukordades, kus näen ja tunnen, et kriitikat on tehtud asja eest, ka end parandada.

Kriitika aitab hoida saate tegijat valvsana ega lase üle jala oma tööd teha.

Jan: Statistika kui ka “Staadionijuttude” küsimusmängu vastajate najal võib julgelt öelda, et kuulajaskond varieerub tugevasti ning saate kuulajaid leidub igas vanuses. Karl Rinaldo juhitud podcastide saated on ka alati kenasti ülesehitanud, et ei jäta külmaks kedagi.

Mis on ühe podcasti tegemise juures kõige raskem? Aga lihtsam ja rõõmuvalmistavam?

Karl: Võib-olla sõna „raske“ pole siinkohal kõige õigem, aga minu kui saatejuhi jaoks on vastutus saatekülaliste ja kuulajate ees see, mis nõuab täielikku pühendumist ja keskendumist. Saated olümpiavõitjate ja teiste tiitlivõistluste medalistidega pole reeglina keerulised, sest tituleeritud sportlased on varemgi palju intervjuusid andnud ega pabista üleliigselt. Samamoodi on nende kohta lihtsam teha eeltööd ja leida meie saatele omaselt kergejõustiku spetsiifikaga seotud nüansse, mida tavalistes usutlustes päevalehtedes või raadiojaamades ei käsitleta.

Keerulisem on aga vahel just nooremate sportlaste intervjueerimine, sest nemad ei tunne end intervjuusid andes veel nii kindlalt. Noori tuleb enne saateid vahel ka mõnusa olemise ja jutuga natukene rahustada. Õnneks pole „Staadionijutud“ otsesaade, nii et kui mõttelõng kaob käest, siis saame lonksu vett võtta ja küsimuse uuesti esitada. Huvitav on just see sünergia – kui intervjueeritav tunneb end ebakindlalt, siis on ka minul intervjueerijana keeruline end väga vabalt ja mõnusalt tunda.

Samas on olnud lahe vaadata ka seda, kuidas mõni noorsportlane saate jooksul taipab, et see intervjuu andmine polegi tegelikult nii õudne asi, ja saate teises pooles on ta juba oluliselt jutukam.

Rõõmu valmistavaid asju on mõistagi palju, vastasel korral ju sellist saadet ei teeks. Inimeste tagasiside on see, mis annab kogu ettevõtmisele tähenduse. Kui pärast saadet paneb mõni intervjueeritav käe pihku ja ütleb, et tal oli au ja rõõm sellisesse saatesse kutse saada, siis see teeb minusuguse hella hingega inimesel südame alt soojaks küll. Samuti on tulnud ette paar olukorda, kus mõni spordisõber spordihallis mind peatab ja ütleb aitäh, et sellist saadet teete.

Kas meenub mõni meeldejääv lugu mõne podcasti episoodiga – mõni eriti meeldejääv külaline, põnev/kirgi kütnud teema, miski, mis saanud kuulajatelt (ootamatult) palju tagasisidet?

Karl: Südamlikke hetki jagub tõepoolest ka sellesse vahemikku, mil saadet lindistame. Paaril korral on saate ajaloos tulnud ette moment, mil saate külaline pajatab oma elust liigutava loo ning nii temal kui ka minul tuleb pisar iseenesest silma. Need on hetked, mil unustad ära, et mikforon on ees ja lindistus käib, ning oled täielikult teema lummuses.

Näitlejad ütlevad, et nende töö annab just hingele palju. Minul on sarnane tunne inimeste elulugudest rääkivaid saateid tehes. Kui vestlus tuleb sügav ja huvitav, siis tunnen, et hing on kuidagi puhtam ja tervem.

Ma saan tõepoolest öelda päris ausalt, et suur osa, kui mitte kõik „Staadionijuttude“ külalised on jätnud mulle väga sümpaatse mulje. Olen selle saatesarja tegemise kaudu mõistnud, et maailma tippu on võimalik jõuda väga erineva lähenemise, suhtumise ja treeningstiili kaudu. See ongi vist spordi võlu, et pole olemas üht kindlat mustrit, millega tippu jõuda.

Kui midagi või kedagi üldse välja tuua, siis pakuksin kolm väga erineva taustaga nime: silmapaistev noor sprinter Karl Erik Nazarov, parimas sportlaseas maailma tippu kuuluv 400 meetri tõkkejooksja Rasmus Mägi ja 36-aastase harrastajana jätkuvalt meie parim kõrgushüppaja Karl Lumi. Tegu on kolme erineva vanuse ja maailma mõistes ka erineva tasemega sportlasega, kuid nende kõigi intervjuudest kõlas läbi, kuivõrd sügavale on ühe ala tegijal võimalik minna detailides. Selliste inimestega vesteldes saad aru, miks just nemad on kuhugi jõudnud ja paljud teised pole.

Neid saateid tehes tekib kohati isegi tunne, et sõna „kehaline andekus“ on vahel justkui solvang, sest tegelikult on sportlase edu taga eelkõige just see, mil moel nad juba lapsest saati on sporditegemist armastanud ning aja möödudes oma keha ja vaimu üha süsteemsemalt arendanud. Tippu ei jõuta reeglina juhuslikult. See nõuab meeletut keskendumist ja rutiini. Pealegi pole spordis kellelgi pääsu tagasilöökidest, mis häirivad nädalaid, kuid või vahel isegi aastaid kogu tööd. Ent nagu öeldud, suur osa meie saate külalistest on pakkunud vähemalt minule midagi uut ja huvitavat, seega tahaksin ka siinkohal neid kõiki kiita ja tänada.

Jan: Ei taha kõlada klišeelikult, kuid kõik saated on olnud omamoodi meeldejäävad ja erilised, sest igaühelt on midagi õppida. Kui kedagi aga esile tõsta, siis isiklikult väga meeldis episood endise Eesti teivashüppe rekordimehe Rein Sokuga, keda spordisõbrad teavad paremini kui olümpiavõitja Erki Noole pikaaegset treenerit. Soku teadmiste- ja kogemustepagas on muidugi üüratu, aga see, kuidas mees ka stoilise rahuga suudab seda kõike sõnadesse panna, on äärmuselt kihvt. Otseloomulikult saatejuht Karl Rinaldo oskab kakülalistes kõige parema alati väja tuua.

Kuidas toimub teie podcasti teemade ja saatekülaliste valik – päevakajalisuse, enda sisetunde või mõne muu kriteeriumi järgi? Kust saate inspiratsiooni uute teemade jaoks?

Karl: Küsimusest tuli juba välja ka vastus: päevakajalisus, sisetunne ja spordisaatele omaselt lisame siia veel sportliku taseme. Samas oleme võõrustanud saates ka näiteks Eesti legendaarseimat staadioniteadustajat ja kohtunikku Peeter Randarut, kelle puhul saame tulla veel viivuks tagasi eelmise küsimuse juurde. Peeter on Eesti kergejõustiklaste seas tuntud kui otsekohene ja vajadusel karmi ütlemisega mees, kes hoolitseb selle eest, et võistlustel oleks kord majas. Saatest tuli aga välja, kuivõrd soe süda on Peetril ja kuidas ta Eesti sportlastele alati kaasa elab, olgugi et ta seda välja ei näita. Tean, et see näiteks üllatas päris paljusid kergejõustikusõpru, kes polnud Peetri tegelikust olemusest teadlikud.

Jan: Kompott neist kõigist! Saatekülaliste puhul ka vastavalt kergejõustiku hooajale, lähtudes tulemustest või sooritustest, või sündmstest mõni aasta tagasi jne jne. Saatekülaliste valik ei tule vaid meilt endilt, kergejõustikuringkond on meil lai ja aktiivne ning soovitusi tuleb ka meie kuulajatelt.

Milline näeb välja teie podcasti ühe episoodi ettevalmistusprotsess? Kui kaua selleks tavaliselt aega kulub ja kas on mingi kindel rutiin, kuidas alati toimetate?

Karl: Ettevalmistumise all võime me silmas pidada erinevaid asju. Üks ettevalmistus on see, et olen väiksest saati, mil mu isa Eesti Raadio spordireporterina töötas, kergejõustikuvõistlusi külastanud, tiitlivõistlusi jälginud ja ise alaga üle kümne aasta tegelenud. See on vajalik taust, et üldse taolist saadet teha. Teine ettevalmistus on aga see, mida küsija ilmselt hetkel silmas peab. Mina teen reeglina ühe saate jaoks eeltööd kaks kuni kolm tundi. Kirjutan saate tarbeks umbes kahe kuni kolme lehekülje pikkuse teksti, kus on sees sissejuhatus, mille loen paberilt alati maha, ning teemad, sportlase kohta käiv info ja küsimused. Alustan reeglina just sissejuhatusest, sest see peab olema alati sujuv ja konkreetne. Ülejäänud saade voolab juba omasoodu paika sõltuvalt vestluse käigust. Et meil helimeest pole, siis tegelen ise ka saate ajal helipuldi haldamisega ja hiljem saate valmis töötlemisega. Lisaks kirjutan kokku saate kohta käiva teksti, mille alaliit hiljem koos uue osaga pressile välja saadab. Kokku võtab ühe saate tegemine umbes 8-10 tundi.

Õnneks on alaliidust abiks endine jooksumees Jan Õiglane, kes annab igakülgset abi kasvõi öötundidel ja hoiab üleüldiselt kätt pulsil, et kõik saaks õigeks ajaks ja ilusti tehtud. Sellise taustajõu olemasolu on ühe saate tegija jaoks äärmiselt oluline, sest annab muuhulgas kindlust, et alaliit tõesti hoolib sellest kõigest.

Milliseid podcaste te ise kuulate?

Karl: Podcast on üldse huvitav sõna. Mina ei ole näiteks aru saanud, mis vahe on tavalisel raadiosaatel ja podcastil. Mulle tundub, et podcast on lihtsalt üks moodne ja lahe sõna, mida tänapäeval meeldib kõigile kasutada, olenemata sellest, kas see lõpuks jõuab ka mõnes raadios eetrisse või mitte. Ja kui podcastist käib jutt, siis eelistan pigem kasutada eestikeelset varianti taskuhäälingusaade, mis kõlab meie emakeeles väga ilusti.

Kuna tööalaselt olen päevast päeva spordiga seotud, siis vabal ajal autoga sõites, jalutades või trenni tehes kuulan reeglina spordiga mitte seotud päevakajalisi raadiosaateid Vikerraadiost, Kuku raadiost ja Äripäeva raadiost. See on hea võimalus, kuidas end Eesti ja maailma eluga kursis hoida. Lisaks meeldib mulle kuulata ERR-i arhiivist vanu saateid näitlejatega, näiteks tänaseks juba meie seast lahkunud Mikk Mikiveri, Aarne Üksküla ja Lembit Ulfsakiga. Samuti olen kuulanud palju Jaan Tätte ja Fred Jüssi mõtisklusi elust ja loodusest. Kõigi mainitud nimede usutlustest koorub välja meeletu sügavus. Neid saateid kuulates mõistad, et materiaalse rikkuse kõrval on elus palju tähtsamaid ja erilisemaid rikkusi, mida meil kõigil on võimalik igapäevaselt leida ja avastada. Näiteks Tätte ja Jüssi jutustuste järel olen õppinud nautima tormi. Kui varasemalt tähendas torm minu kui Mustamäel üles kasvanud linnapoisi jaoks halba ilma, siis nüüd leian, et torm on üks ilusamaid vaatemänge üldse.

Spordisaadete tegijatest on täna tasemelt ülekaalukalt number üks Eestis Kalev Kruus, kelle intervjuud on alati huvitavad tänu tema enda isikupärale ja meeletule eeltööle, mille abil suudab ta end vajadusel ka allveeujumise detailidega kurssi viia. Tema saated on ka sisuliselt ainsad, mida Eesti spordisaadetest regulaarselt kuulan.

Jan: Olen suur podcastide kuulaja, igal vabal hetkel, kui kuskile liigun või sõidan panen kuulamiseks kõrva. Vaieldamatud lemikud on Kevin Rose’i ja Tim Ferriss’e taskuhäälingud. Eesti podcastidest kuulan Äripäeva raadiot, Ööülikooli, Rahva Oma Kaitset, Digitundi, David Vseviov müstilist Venemaad jpm. Lisaks kuulan ka poliitika-, turundus-, investeerimis- ja kosmoloogiaavaldkonna taskuhäälinguid.

Millised on teie nõuanded oma podcastiga alustada soovijale?

Karl: Oma saate tegemine pole täna algaja jaoks enam kallis. Stuudioid saab rentida ka näiteks 20-30 euroga üheks tunniks. Ja ülejäänud osa – helipuldi kontrollimine ja saate monteerimine – on kergesti õpitav näiteks YouTube’i kaudu. Seda, kuidas aga saateid teha, on võimatu ette öelda, sest stiile on väga erinevaid, alustades korrektsete sissejuhatuste ja konkreetsete teemaga saadetest ning lõpetades vabas vormis jutuajamistega, kus saate alguseski ei tea veel keegi, millest seekord rääkima hakatakse.

Jan: Kui tekib inspiratsioon, koorub mõte ning suur tahtmine on samuti taustaks, siis tuleb kohe alustada. Aja jooksul kasvavad nii oskused kui ka teadmised juurde. Saate tegemine pole tänapäeval enam ka kallis lõbu.

Lõppu üks filosoofiline küsimus ka: mis teeb ühe podcasti heaks?

Karl: Minu soovitus on jääda lihtsalt iseendaks – mitte hakata vägisi nalju tegema ega targutama. Saate tegemist tuleks üleüldiselt nautida, sest vaid sel juhul on võimalik, et see jätab ka kuulajale loomuliku ja mõnusa mulje. Samas olen ma ka seda meelt, et kuigi saate tegemine on kokkuvõttes ju jutuajamine, millega on iga inimene kokku puutunud, siis päris kõigile see töö ikkagi ei sobi. Ometi võib igaüks end aja jooksul selles ametis arendada ja paremini tundma hakata.

Ja mis on minu kui eestlase jaoks eriti tähtis: saate tegija võiks üritada rääkida võimalikult ilusat ja selget eesti keelt, sest taskuhäälingusaated ilmuvad heliformaadis ja see on parim koht, kus meie kaunist emakeelt propageerida. Ütlen päris ausalt, et kui kuulata noorte seas kõige populaarsemaid taskuhäälingusaateid, siis see paneb mind muretsema meie järelkasvu üle. Kui eeskujud, keda kuulatakse, räägivad vigast eesti keelt ja kasutavad igas teises lauses ingliskeelset slängi, siis see jääb paramatult ka noorele kuulajale külge. Aga ma ei tahaks lõpetada intervjuud minoorsel toonil, nii et ütlen lõpetuseks hoopis seda, et Eestis tehakse üha rohkem huvitavaid raadio- ja taskuhäälingusaateid erinevatel teemadel. Avastan ka ise huvitavaid saateid järgemööda.

Triin Kand, Tekstivõlur