“Aga mis oleks, kui inimese tegevust vaatleks selline võimas ja igavene olend nagu elekter, kes põhjavalgusel ratsutades tunneb mitte ainult inimese saamist ja sündi, vaid ka kogu maakera kihte ja koopaid, ilma et tal tarvitseks uurimusteks visata ainustki labidatäit mulda? Sellise olendi silmas oleks inimene arutum kui rohutirts või kui tuul, tuli ja vesi. Sest võib aru saada, kui purustatakse, aina purustatakse või kui ehitatakse, aina ehitatakse, aga on võimatu mõista olendit, kes täna ehitab ja homme purustab ning tunahomme jällegi uuesti sedasama ehitab. See, kes nõnda toimib, on arutu nagu looduski tema ümber, või kuigi tal oleks aru, siis peaks olema midagi vahelduva elektrivoolu taolist.”

Nii kirjutas Tammsaare oma viimaseks jäänud romaanis “Põrgupõhja uus Vanapagan”. Sedapuhku olid “Tähenduse teejuhtide” stuudios kirjanik Andrus Kivirähk ja folklorist Marju Kõivupuu. Juttu oligi peaasjalikult inimese ja elektri ning inimese ja inimese tihtipeale mitte kõige pilvitumatest suhetest.