Arne Hiob ja Tanel Tammet, “Silicon Valley millennium”

“Lugesin äsja John Gray suurepärast raamatut “Surematuse saavutamise komisjon”, mis räägib katsetest kasutada religioonijärgses maailmas teadust surematuse saavutamiseks,” kirjutab Nassim Taleb oma “Antihapras”. “”Singulaarsusmõtlejad” (nagu Ray Kurzweil), kes usuvad inimese võimesse elada igavesti, tekitavad oma püüdlustega minus intensiivset tülgastust – sedasama oleksid tundnud antiikaja inimesed.”

Ray Kurzweili* “singulaarsusmõtted” ärgitasid mind “Tähenduse teejuhtide” 67. vestlusringi kutsuma tarkvarateadlase ja teoloogi, sest mulle on Silicon Valley tehnoloogilise lunastusõpetuse tagant paistnud juba ammu kristliku eshatoloogia** igimoonduvad kõrvad. Kõigepealt uurisingi Tanelilt ja Arnelt, kuidas nemad Silicon Valley prohvetite hulgas palju kõneainet pakkunud singulaarsusest aru saavad.
“Idee on selles, et tehisintellekt muutub ühel hetkel tugevamaks kui inimene,” selgitas Tanel (8. minut). Selline tehisaru hakkavat ennast siis järjest parandama ja täiustama ning saavat ulja enesetuunimise käigus veel võimsamaks. “Kui niimoodi juhtub, siis muutuvad singulaarsushüpoteesi järgi inimesed tehisintellekti kõrval hiire- või putukataolisteks olenditeks, kellega viimane teeb, mida ta ise tahab,” jätkas Tanel (9. minut), “me küll ei tea, mida ta kavatseb teha, aga võib arvata, et kogu meie senine ühiskonnakorraldus pööratakse pea peale, meie kultuurist ja tsivilisatsioonist, nii nagu me seda praegu mõistame, ei jää midagi järele. Võib-olla lähevad asjad paremaks, võib-olla halvemaks, seda me ei tea, aga igal juhul muutuvad nad kardinaalselt, me ei oska seda ette kujutada ja see kõik juhtub hästi kiiresti ning suure pauguga.”

Arne juhtis seepeale tähelepanu tuntud tõsiasjale, et kuivõrd me ei saa aru enda teadvuse tekkest, siis on äärmiselt spekulatiivne rääkida meie loodud tehisteadvusest – siin nihkuski jutt juba tehisintellektilt tehisteadvusele. “Minu poolt vaadates on esimene küsimus,” jätkas ta (15. minut) “kas aju üldse tekitab teadvust… ma mõtlen ikka, et vaimne dimensioon on midagi muud – aga olgu peale, see on meie usk ja kogemus –, aga see, kui räägitakse, et varsti tuleb mingi uus teadvus, mis oskab erinevalt meist ennast ise mõista ja parandada, siis minu jaoks on siin väga palju küsimusi.”

Nendesamade küsimuste jälil jätkasimegi teadvuse mõiste määratlemisega. Tanel visandas kõigepealt mõned olulisemad tänapäevased arusaamad (19.minut): 1) panpsühhism; 2) teadvus on illusioon (“arvutisumin peas”); 3) teadvus on ajutegevuse kontrollsüsteemi ilming. “Mina ei usu, et lähima paarikümne aasta jooksul keegi midagi fundamentaalselt aju töö kohta avastab, ja kui me isegi sellest aru ei saa, kuidas aju töötab, siis pole imestada, et me ei saa aru, kuidas teadvus funktsioneerib,” võttis Tanel asja kokku.

Arnele ei istunud ettearvatult dennetlik*** käsitus teadvusest kui illusioonist. “Kui teadvuslik olend ütleb, et meil ei ole teadvust,” selgitas ta (27. minut), siis läheb see minu arvates vastuollu isegi Descartes’iga, kes jõuab ju oma analüüsis sinna, et on üks kaheldamatu asi: ma olen olemas; ma mõtlen, kui ma mõtlen; ma kahtlen, kui ma kahtlen. Ja kui nüüd keegi ütleb, et teadvust ei ole olemas, siis ta tegelikult mängib sõnadega. Ma arvan, et praktikas elab ta teisiti, talle on armas tema perekond, tal on mingid mälestused, mis teevad temast inimese… pigem kalduks ma siis juba toetama panpsühhismi.”

Seejärel arutasime selle üle, kas palju kõneainet pakkuv tehisintellekt kujutab endast digitaalset professor Moriartyt või amokki jooksvat haamrit ning vahetasime mõtteid teemal, kas mitte inimühiskond ise ei või olla see kardetud tehismõistus.
Lõpuks jõudsime imekombel jälle singulaarsuse juurde tagasi (90. minut). Minu küsimuse peale, kas kauaoodatud singulaarsus ei kujuta endast mitte viimsepäeva nüüdisaegset ilmingut, vastas Arne: “Tore oleks. Seda on minu ala, teoloogia, ju kogu aeg teinud, otsinud läbi sajandite uusi mõisteid. Vanu asju tuleb pidevalt uues keeles edasi rääkida, vastavalt sellele, kuidas asjad muutuvad. Religiooniteadlased räägivad, et vanaaja inimese arusaamine aja kulgemisest oli üldiselt tsirkulaarne, see käis ringiratast: kevad, suvi, sügis, talv. See väljendub näiteks hinduismi kalpades –tohutult pikkades ajastutes, mis käivad ikkagi ringiratast. Ja nüüd tuleb äkki ei-tea-kust lineaarne joon. See hakkab võimsal kirjanduslikul kujul pihta Vanas Testamendis, mõjutab juutide kaudu kristlust, kandub kristluse kaudu üle maailma, sekulariseerub ja muutub läänemaailma progressiideeks.” Siin on pikk ja keeruline lugu minu arvates lihtsas maakeeles kenasti kokku võetud.

Päris saate lõpus jõudsime kolmekesi järeldusele, et kui me ennast õhku laseme, siis ei tule ei tehismõistust ega tehisteadvust, vaid meil saab olema tegemist kaunis vagase looga.

Head kuulamist!