Ivan Makarov ja Jelena Skulskaja, “Sineli sisu”

“Tähenduse teejuhtide” kolmanda hooaja avasaates olid stuudios Ivan Makarov ja Jelena Skulskaja. Esimest korda külas olnud Ivani soovil valisime jutuajamise teemaks Nikolai Gogoli “Surnud hinged”. Seal hargnes jutt õige pea mitmes erinevas suunas, üheks nendeks oli mõnevõrra ootuspäraselt vene hingelaad ja mentaliteet ning selle kajastamine kunstis ja kirjanduses. Selles kontekstis jäi mulle kõrva 42. minutil esimest korda Jelena suust kõlanud Dostojevskile omistatav mõte: “Kõik me tulime välja Gogoli “Sinelist””.

Vestluse lõpus jõudsime “Sinelini” jälle tagasi. “Me kõik tulime välja “Sinelist””, ütleb Jelena (98. minut), “see on väga oluline lause… Gogol on kirjutanud inimesest väga täpselt ja peenelt, eelkõige just tema hirmudest. Iga intelligentne inimene mõtleb terve elu, mida ma kardan ja kuidas oma hirmudest jagu saan. Kui inimene kogu aeg kardab, siis ei saa ta olla inimene, ei saa olla kirjanik, luuletaja ega tööline… Hirm ei lase meil olla sellised, nagu me päriselt oleme. Me saa olla päris inimesed ainult oma köögis, me peame seda olema ka tänavatel ja töö juures. Minu elutee oli selline, et ma tahtsin olla vaba, ja minu jaoks tähendas vabadus seda, et ma ei karda. Ma ei tea, kui palju see mul õnnestus, aga Gogol aitas mind selles igal juhul.”

“Ekstra eestlastele ütleksin nii,” võttis siin Jelenalt sõnajärje üle Ivan, “et kõik need head inimesed, kes ei ole hiljuti käinud presidendi vastuvõtul Kadrioru roosiaias, võiksid lugeda Nikolai Gogoli “Surnud hingi” ja pöörata erilist tähelepanu ballile ja vastuvõtule, mis toimus kuberneri juures. Te näete seal peaaegu kõiki neid tegelaskujusid, mis on meie jaoks tänagi aktuaalsed.”

Mida me veel kirjandusklassikast tahta võiksime?

Head kuulamist!