Jaak Johanson ja Hasso Krull, “Metamorfoos mitmekihilisusesse”

“Ma mäletan oma põnnipõlvest sügavat vastuolu kahe seisundi vahel. Üks neist on see, kus kõik on elus ja kõik on koos, ja teine on see, kus sa oled kõledas maailmaruumis üksi ja see maailm, kuhu sa sattunud oled, on väga võõras ja väga kummaline. Need mõlemad hoiakud on rööbiti siiamaani minus olemas,” ütles Jaak Johanson oma avasõnas (15. minut).

Septembri lõpus Tartus salvestatud keskustelu teemaks oli animism ja selle tagasitulek panpsühhistlikus kuues. “Panpsühhism ei ole uus filosoofia,” selgitab Inglise bioloog ja moodsa teaduse kriitik Rupert Sheldrake*, “see on loodusfilosoofia, mida enamasti nimetatakse animismiks, see on idee looduses olevast teadvusest või vaimust või hingest. Seda kohtab kõikides pärimuskultuurides, kõikides šamanistlikes kultuurides, seda oli keskaja Euroopas kristliku animismina, mis põhines Aquino Thomase tõlgendusel Aristotelesest. See on see, mille teadusrevolutsiooni hülgas. Aga see on tagasi tulemas ning on seejuures võtnud väga huvitava ja rafineeritud vormi.”

Esimese tunni lõpus viisingi ma jutu animismilt panpsühhismile. “Sheldrake on väga sümpaatne,” kostis selle peale teine stuudiokülaline Hasso Krull, “ma arvan, et tema mõtlemine on osa sellisest suuremast voolust, mis kannab meid potentsiaalse metamorfoosi poole.”

Ülejäänud saates kõnelesimegi peaasjalikult sellest, mida kõnealune metamorfoos endast kujutada võiks. Siin jäid mulle meelde Hasso sõnad (62. minut): “Väga palju 20. sajandi modernistlikust mõtlemisest oli üles ehitatud sellele, et kuivõrd need inimesed [proletariaat, H.] on nüüd niivõrd lagedad, et neil pole midagi, siis muutuvad nad järjest ratsionaalsemateks olenditeks ja hakkavad käituma järjest arukamalt. Neil ei ole mingit teispoolsust, mingit jumalat, mingeid segavaid hallutsinatsioone, ettekujutusi või müüte. Nad marsivad edasi ja ehitavad lõpuks lihtsalt uue maailma – aga nii lihtsalt see asi ei käi… Ühesõnaga, on tõesti nii, et mingisugune kogemus on kaotsi läinud ja uus inimkond, kes võiks pärast seda metamorfoosi olemas olla, peab ilmselt kuidagi deproletariseeruma, senine proletaarne lagedus jääb ilmselt selja taha ja unustatakse ära, sest et sellest ei tule midagi head, inimene muutub paratamatult jälle mitmekihilisemaks.”

Head metamorfoosi!