John Gray, kellele oli pühendatud meie kevadhooaja 14. saade*, on kirjutanud nii: “Milliseid õudusi Orwell ja Koestler ka parajasti ei kirjeldanud, ei jätnud nad kunagi lootust, et inimkonda ootab ees parem tulevik. Neile ei tulnud pähe, et ajalugu võib olla tsükliline, mitte progressiivne, nii et varasemate ajastute suuri heitlusi peetakse kasvanud teadussaavutuste ja tehnoloogilise võimekuse taustal üha ja uuesti ja uuesti… Conrad suhtus seevastu põlglikult 19. ja 20. sajandile iseloomulikku usku revolutsioonilistesse poliitilistesse muutustesse. Ja just seetõttu, et ta ei uskunud võimalusse, et kollektiivsed jõupingutused inimese olukorda põhimõtteliselt muuta suudaksid, suutis ta paremini kui ükskõik milline teine 20. sajandi kirjanik näha ette meie ees täna seisvaid ränki valikuid. Teda võib lugeda kui esimest suurt 21. sajandi poliitilist romaanikirjanikku.”

“Tähenduse teejuhtide” järjekordses vestlusringis olid mul külas (:)kivisildnik ja Leo Kunnas ning me rääkisime Joseph Conradist – meie kaasaegsest.