Mercedes Merimaa ja Toomas Trapido, “Teaduse Tuhkatriinu”

See saade on seotud otseselt minu viimase aasta ühe peamise tegevusliiniga, milleks oli Rupert Sheldrake’i raamatu “Teadus ja vaimne praktika” eestindamine ja tutvustamine kohalikule lugejaskonnale*.

Nimetatud teose sissejuhatuses kirjutab Sheldrake: “Minult kui lootustandvalt mehhanitsistlikult bioloogilt eeldati usku mehaanilisse universumisse, kus puudub viimne eesmärk ja jumal ning kus meie vaim ei kujuta endast mitte midagi enamat kui ajutegevus. See kõik oli minu jaoks küsitav, eriti pärast seda, kui ma armusin. Mul oli imeilus tüdruk ja selles tunnete keerises käisin füsioloogialoengutes, kus räägiti hormoonidest. Ma kuulsin testosteroonist, progesteroonist ja östrogeenidest, ning sellest, kuidas nad mõjutasid meeste ja naiste erinevaid kehaosi. Kuid armumiskogemuse ja õpitud keemiliste valemite vahel laiutas tohutu kuristik.

Ma avastasin veel teisegi süviku, selle, mis lahutas mu esialgset liikumapanevat tõuget – huvi elavate taimede ja loomade vastu – sedasorti bioloogiast, mida meile õpetati. Selle vahel, kuidas ma loomi ja taimi vahetult kogesin, ja selle vahel, mida ma neist õppisin, puudus pea igasugune seos. Oma laboritundides me tapsime kõigepealt need organismid, mida me uurisime, lahkasime neid ning lõikusime nad siis väiksemateks ja väiksemateks osadeks, kuni jõudsime lõpuks välja molekulaartasandile.

Ma tundsin, et kogu selles asjas on midagi päris valesti, ent ei suutnud probleemi sõnastada. Kord laenas aga üks mu sõber, kes õppis kirjandust, mulle raamatu saksa filosoofiast, milles oli essee Johann Wolfgang von Goethe kirjatöödest. Ma avastasin, et Goethel oli üheksateistkümnenda sajandi alul teadusest hoopis teistsugune arusaam – tema holistlik teadus ühendas omavahel vahetu kogemuse ja mõistmise. See ei näinud ette kõige tükkideks lõikamist ning omaenese meeleandmetest möödavaatamist” (lk 11).

See raamat saksa filosoofiast, millele Sheldrake eelpool viitab, on Erich Helleri “The Disinherited Mind: Essays in Modern German Literature and Thought”**. Essees pealkirjaga “Goethe ja teaduslik tõde”, ütleb Heller: „Goethe teadus ei ole viimase paarisaja aasta jooksul teaduslikku progressi midagi olulist lisanud, see ei ole meil üldse aidanud arendada looduse alistamiseks ja ekspluateerimiseks kasutatavaid tehnoloogiaid, kuid vastuseisus oma kaasaegsele teadusele tõi ta silmapaistva läbinägelikkusega päevavalgele sellesama kriisi ja revolutsiooni juured, milles 20. sajandi teadlased ennast praegu leiavad. Teaduse ajaloos Newtonist Einsteinini mängib teadlane Goethe Tuhkatriinu osa, kes toob esile nii oma rikaste sugulaste edukuse ja hiilguse kui ka nende püüdlustes peituva potentsiaalse hubris’e. Ükskord võib koita veel päev, mil ka see Tuhkatriinu lugu leiab sarnastele muinasjuttudele omase lõpu – kuid tõenäoliselt juhtub see alles siis, kui uus tehnoloogiakirik on jõudnud oma triumfi tippu ning seganud kokku jääkülmadest matemaatilistest abstraktsioonidest ja palavast võimuihast koosneva plahvatusliku massi.“

Nende sõnadega juhatasin ma sisse tänase keskustelu, kus minu vestluskaaslasteks olid Mercedes Merimaa ja Toomas Trapido***.

Vestluse põhiteemani jõudsime 21. minutil, kui jutt läks Goethe teadusliku meetodi neljale astmele (“Ma olen seda ise tudengitega katsetanud ja see töötab päris huvitavalt,” selgitas Toomas):

1) täpne ja keskendunud vaatlus (soovitavalt koos joonistamisega);
2) kujutlusvõime sisselülitamine;
3) uurimisobjekti isiklik tajumine;
4) uurimisobjektiga samastumine.

Sellise meetodi abil võib loodusuurija jõuda arhetüüpide või ürgvormide tajumise või taipamiseni. Eesmärgiks on saavutada võimalikult sügav maailmataju,” jätkas Toomas. Sealt jätkus juttu veel ligi pooleteiseks tunniks. 90. minutil jõudsime klipini, mis sobib hästi keskustelu kokkuvõtteks (“Richard Tarnas: “Meie põhiülesanne on välja kannatada ranguse ja kujutlusvõime vaheline pinge.””)****

“Kui nüüd valgustus ja romantism – mis kujutavad endast uusaegse tunnetuse päikest ja kuud – liiguvad edasi, siis nad mõjutavad teineteist. Kuna nad avavad inimese teadvusele niivõrd erinevad horisondid, siis suunavad nad uusaega komplekssema tunnetuse poole,” räägib Tarnas, “need on ida ja lääs (nagu seda just alguses peamiselt mõisteti) või romantism ja valgustus või ka põhi ja lõuna. Üldisemalt, akadeemilisemas võtmes ütleksin praegu: rangus ja kujutlusvõime – meie ülesanne on see pinge välja kannatada.”

Sellega võibki saatesõnale punkti panna.
Head kuulamist ja vaatamist!