“Kaasaegne poliitika on peatükk religiooni ajaloos. Kahe viimase aastasaja ajalugu nii olulisel määral mõjutanud suurimad revolutsioonilised murrangud olid episoodideks usundite ajaloos – momentideks kristluse pikaajalises hääbumises ja moodsa poliitilise religiooni esiletõusus. Maailma, milles me end uue aastatuhande künnisel leiame, katavad utopistlike projektide riismed. Olgugi et kõik need plaanid olid formuleeritud religioosset tõde eitavates ilmalikes kategooriates, olid nad tegelikkuses vaid religioossete müütide variatsioonid,” kirjutab John Gray [1] oma “Mustas missas”.

“Musta missa” juurde oleme “Tähenduse teejuhtides” otsesõnu tulnud vähemalt kahel korral: 14. vestlusring [2], kus mu külalisteks olid Tarmo Jüristo ja Ahto Lobjakas, kandis koguni sama pealkirja. 42. keskustelus (“Kristluse eshatoloogiline sütik” [3]) otsisime koos Toivo Pilli ja Joosep Tammoga apokalüptilise mõtlemise juuri.

75. saade, kuhu ma kutsusin Peeter Espaki ja Jaan Lahe, jätkas kahe eelmise vestluse sissetallatud rajal. Kuivõrd “Mustast missast” võib lugeda, et “juudi apokalüptiline mõte peegeldab kõige tõenäolisemalt zoroastrismi mõju,” siis rääksimegi Peetri ja Jaaniga enne islami vallutusi Pärsias valitsenud religioonist, mille rajajaks peetakse Zoroastrest ehk Zarathustrat (nagu me seda nime ehk paremini teame).