Robert Jürjendal ja Aleksei Saks, “Noodi kvaliteet”

Selle saate algtõuke andis Ungari muusik Sandor Szabo [1], kes väitis pärast üht väga meeldejäävat kontserti, et koos mängivatel muusikutel tekib ühine teadvusväli (4. minut). Kutsusin seda mõtet stuudiosse edasi arutama kaks pikalt koos musitseerinud sõpra: Robert Jürjendali ja Aleksei Saksa. Ligi kahetunnise minu jaoks väga haaravaks kujunenud vestluse käigus rääkisime lõpuks vist pigem küll loovusest, ka üldisemas plaanis, aga eriti muidugi muusikas. Kui ma selle keskustelu uuesti üle kuulasin, meenus mulle 1966. aastast pärit dokumentaalfilm “Universal Mind of Bill Evans” [2], mida ma kümmekond aastat tagasi tõesti väga palju kordi vaatasin. Kellele selles jutuajamises puudutatud teemad korda lähevad, sellele meeldib kindlasti ka eelnimetatud film.

“See on tohutult kompleksne nähtus,” vastas Robert mu küsimuse peale, kuidas ühismusitseerimine käib (5. minut), “see tähendab eelkõige vastastikust lugupidamist, pauside lugemise oskust… vaikimise oskus on hästi ilus ja kui seda mõlemalt poolt proportsionaalselt tajutakse, siis tekib vestlus, mis võib kuhugi viia.”

Esialgne küsimus avas õige pea laiema horisondi. “Helivõnked on tähtsad, need mõjutavad meie keha ja aju,” tõi Aleksei 15. minutil sisse uue teema, “algselt tekitasid võnkumise häälepaelad, kitarrikeeled, puhkpillid või mõni teine loomulik allikas, mis resoneerus meie kehaga ja tekitas seal emotsiooni.” Elektrooniliste võngete puhul on asi Aleksei sõnul mõnevõrra teisiti, need ei peegeldu meis samasugusel viisil. “Me räägime siin ikka muusikast, mis oli enne seda [elektri võidukäiku, H. P.],” jätkas Aleksei samas, “sinna võib mingeid elemente lisada – ka meie oleme biiti kasutanud –, … see võib toetada ja anda energiat, aga heli kvaliteet, ühe noodi kvaliteet, see on see, mis on lõpuks oluline.”
Esimese pooltunni lõpus (27. minut) jätkasimegi muusika mõjuga meie kehale ja ajule, võnkumise ja resonantsiga. “Kui me räägime, et muusika puudutab inimese hinge, et see on mingi ilu,” kõneles Aleksei, “siis mina ütlen, et ilu on Jumala nimi. Miks meile meeldivad looduses mingid proportsioonid? Mina väidan, et me näeme nendes jumalikku maailma loomise mõtet või skeemi. See võib olla matemaatiline ning selle võib panna ka numbritesse, aga me tajume, et oleme osa sellest ning see on meie peegeldus. Kui me kuulame muusikat, siis me ei pruugi akordidele ja stiilile üldse tähelepanu pöörata, aga ometi see puudutab meid, see võngub meiega kaasa. Kui seda ei juhtu, siis ei lähe see muusika meile korda. See algab aga heli kvaliteedist, noodi kvaliteedist.”

Robert rõhutas vestluse alguses Immo Mihkelsonile toetudes, et “muusika” asemel peaksime rääkima pigem “muusikatest”. “Muidu tekkib kohe kokkupõrge,” rääkis ta (33. minut), “sest valdkonnad on nii erinevad, et nende printsiibid ei haaku. Võtame näiteks india muusika, kus kõik peab olema algusest peale ilus. Vaadake näiteks Anoushka Shankari [3] esinemist: kena naisterahvas, kaunis riietus, tohutud tikandid, maitsekad kalliskivid! Vaadake tema füüsilist vormi, seda kuidas ta üldse laval on, siis veel instrumenti, mis on ise kaunis ja kallis, sest see on käsitöö, ülimalt täpselt ja püüdlikult ehitatud. Seal on nii palju komponente. Vaadake kogu seda ruumi ja lõpuks kontserti ja teisi muusikuid. See on täiusliku muusika poole minek.” Selle lõigu taustaks nii palju, et mõned minutid varem oli meil jutuks black metal, must maagia, pealuud, rahvamassid ja selgeltnägijate tuleproov.”Ma leian, et meie kohustus inimestena on küll see, et kui me märkame midagi head, siis tuleb seda hoida ja märgata,” võttis Robert selle teema kenasti kokku (51. minut).

Esimese tunni lõpuks jõudsime mažoori ja minoorini. “Nendest on inimesed ikka kuulnud,” rääkis Aleksei (57. minut), võtame mõne rõõmsa laulu, kasvõi mingi marsi. See kõlab küll lõbusalt, aga meid puudutab võib-olla rohkem ikkagi melanhoolne helilaad. Maailma ilusaimad meloodiad kipuvad olema minooris. Seal jõuab nende võngete peegeldus meile kiiremini kohale. Me saame aru, et me oleme suures universumis küll üksikud ja väiksed, ent ometi võngume kõigega kaasa. Materialistid arvavad, et maailmas on kõik juhuslik ja me juhime kõike, kuid tegelikult oleme osa selles suuremast inimvälisest maailmast ning sõltume sellest [4]. Muusika toob meid heas mõttes paika. See on nagu kirikus, me saame korraks aru, kus me oleme ja kellega me oleme, mis on meie ülesanne selles elus, et on olemas midagi suuremat, aeg jääb korraks seisma. See on oluline, sest muidu me tormame ja tormame. Muusika aitab meil sellest kiiremini aru saada kui sõna. Kui on sobiv hetk ja me oleme fokusseeritud, siis võib see arusaamine meile jõuda üsna kiiresti.”

Häid pühi ja õiget arusaamist!