„Vaadakem kahte tüüpi teadmisi,“ kirjutab Nassim Taleb eelmisel aastal eesti keeles ilmunud raamatus “Antihabras”* (kõnealune tsitaat tuleb suurepärasest peatükist „Nõukogude-Harvardi ornitoloogiateaduskond“).

„Esimene tüüp ei olegi õieti „teadmised“; selle hämar loomus takistab meil seda seostamast teadmiste range definitsiooniga. See on pigem teatud asjade tegemise viis, mida me ei oska selgelt ja ühemõtteliselt sõnades väljendada… kuid mida me sellegipoolest kasutame, ja kasutame hästi. Teine tüüp sarnaneb rohkem sellega, mida me nimetame „teadmisteks“; see on see, mida te omandate koolis, mille eest pannakse hindeid, mida saab süstematiseerida, mis on selgitatav, akademiseeritav, ratsionaliseeritav, formaliseeritav, teoretiseeritav, kodifitseeritav, sovjetiseeritav, bürokratiseeritav, harvardiseeritav, tõestatav jne“ (vt ka “Buddha ei kirgastunud doktoriõpingute käigus.”)**.

Selle aasta jaanuaris kutsusin ma EBS-i stuudiosse Talebist, kahte sorti teadmistest, linnulausumisest ja kirgastumisest rääkima Robert Kiti ja ja Mihkel Kunnuse.

Mul oli taas väga huvitav. Loodan, et mõnel on ehk veel.