Tanel Tammet ja Toomas Trapido, “Gaia hüpotees”

“Niisugune lõhe ühiskondliku ratsionalismi ja isikliku romantismi vahel on Lääne eluviisis olnud paljude põlvkondade vältel, ent see ei saa kesta lõputuseni. Meie majandustegevus ei ole loodusest lahus, vaid mõjutab tervet planeeti. Meie ühiskondlik ja isiklik elu on aina tihedamalt läbi põimunud. See uus teadlikkus väljendub tõsiasjas, et avalikkus on uuesti hakanud teadvustama Gaiat ehk Maaema. Kuid jumalannad ei jäänud teaduslikust mõtlemisest täiesti välja isegi mitte kõige materialistlikumate koolkondade puhul,” kirjutab Rupert Sheldrake oma raamatus “Dogmadeta teadus” [1] (jumalannade rollist teaduslikus mõtlemises on juttu Hampsteadi intervjuust lõigatud klipis “Meil on praegu võimalus tulla välja mõnevõrra tasakaalustatuma arusaamaga” [2]).

Sama peatüki lõpus (“Kas loodus on mehaaniline?”) lisab ta: “Kui me mõtleme elavale maakerale, siis näeme, et Gaia-teooria ei ole lihtsalt üksik poeetiline metafoor läbinisti mehaanilises universumis. Maakera tunnistamine elusorganismina on oluline samm universumi suurema elu tunnistamiseks. Kui Maa on elusorganism, siis kuidas on lood Päikese ja päikesesüsteemiga tervikuna? Kui päikesesüsteem on mingisugune organism, siis kuidas on lood galaktikatega? Meie kosmoloogia kujutab juba tervet universumit kasvava superorganismina, mis on sündinud kosmilise muna koorumisest.”

Möödunud veebruaris kutsusin ma EBS-i stuudiosse Tanel Tammeti ja Toomas Trapido, et Gaia hüpoteesist ja selle autorist James Lovelockist natuke rohkem teada saada. Minu jaoks täitis see kokkusaamine oma eesmärgi.