Vestleme joogaõpetaja Pille Eikneriga

Vestleme joogaõpetaja Pille Eikneriga by Herbazen Podcast • A podcast on Anchor

Kuula:

Kirjeldus:
Kolmekümne esimene imeline külaline on Leelia Kruusa.
“Olen pärit väiksest külast ja Tallinna kolisin kui tulin keskkooli.
Ma ei ole kunagi olnud väga spordiarmastaja. Põhikooli ajal tegin küll kehalise kasvatuse tunnis alati kõik ideaalselt kaasa ja olin üsna tubli kui nii öelda, aga sellega ka asi piirdus.
Kuskil 2013 aastal, mil olin “saavutanud” ilmselt oma maksimum kaalu ja polnud enam kohe üldse rahul, mis minu kehaga toimub, siis otsustasin, et tuleb hakata end liigutama.
Alustasin jooksmisega. Aga kuna ma polnud seda ikka aastaid teinud, siis mulle oli väga raske joosta isegi 1-2km. Aga seda ilmselt tänu sellele, et ma ei jooksnud teadlikult, vaid kihutasin nii mis kole :))
Olgugi, et jooksmine mulle veel väga ei meeldinud ja pikemad distantsid jäid kuni 4-5km, siis otsustasime sõbrannaga minna jooksma tol ajal veel SEB 10km distantsile (2013sept).
Sealt edasi hakkasin juba rohkem jooksmist armastama kuniks sinnani et 2014 a lõpuks ma jooksin 4-5x nädalas ja nautisin seda protsessi.
2014 a oli ka aeg, kus hakkasin mõtlema jooga peale. Aga seda mitte nurga alt, et see võiks toetada minu keha ja vaimu, vaid see tundus nii äge. Ja see “äge” seal oli kõiksugused tagurpidi asendid.
Ma hakkasin jooksmise kõrvale tegema joogat Youtube’st leitud videodega. Usun, et tegin palju valesti. Olen ka praegu veendumusel, et kodus joogat teha youtube vahendusel on täiesti ok, aga esimesed paar tundi peaks käima reaalse õpetaja juures, kes loodetavasti näeb ja saab vajadusel juhendada veidi rohkem kui see, kelle tundi sa järele teed kodus.
Aga kogu minu jooga põhines siiski sellel, et tegin kiire video kaasa ja siis proovisin iseseisvalt erinevaid tagurpidi asendeid ja see kõik tundus nii põnev. Aga jällegi, ma tean, et ma tegin asju valesti ja oleksin võinud endale palju haiget teha jne, et hea oleks selliseid asju ikka õpetaja juures olekul proovida.
2015 aastal jäin ma lapseootele ning siis jätsin ma katki kogu jooga ja ei mõelnud tükk aega sellele enam.
2016 septembrist alustasin uuesti oma jooga teekonnaga ja see kestab siiani. Astusin esimest korda joogastuudiosse ja tundsin, et olen just seal, kus pean olema. Sain järjest enam aru, et jooga ei ole ainult tagurpidi asendid, vaid hoopis midagi suuremat. Kätelseis on boonus! 2017 lõpus alustasin joogaõpetaja koolitusega Infra jooga stuudios ja seda mitte üldse eesmärgiga saada õpetajaks. Ma ei olnud endast kunagi mõelnud kui õpetajast, sest mind on lapsest saati saatnud selline asi nagu kogelemine. Ja kuna põhi- ja keskkooli ajal see oli mulle väga suureks probleemiks erinevate ettekannete ajal, siis ma ei kujutanud ettegi, et ma oleksin võimeline inimeste eest rääkima ja veel joogat tegema.
Praegusel hetkel on muidugi minu pere minu prioriteet ja proovime hakkama saada igapäeva eluga, mil nii 5aastasel kui ka 4kuusel on omad soovid ja emotsioonid, millega meie peame neid aitama.
Aga üldises mõttes ma tunnen, et olen justkui millegi enda jaoks olulise asja läve pakul- olgu selleks siis joogaõpetaja olemine. Tunnen, et midagi ägedat on tulemas. Eks näis, mis 2021 toob.”
Instagram: @leelia_yoga