Kas teadsite, et verd imevad vaid emased sääsed?

Innovaatika #27: kas teadsite, et verd imevad vaid emased sääsed? by Innovaatika

Kuula:

Kirjeldus:
Eestis lendab ringi pisut üle kolmekümne liigi pistesääsklasi (Diptera: Culicidae), mida meie kõik tunneme lihtsalt sääskedena. Vaid osa neist liikidest kuuluvad aga nii-öelda Eesti lennuväe hulka ja kimbutavad suvekuudel rahulikult aias askeldavaid või linnatänavail kõndivaid inimesi.

Nagu juba öeldud, siis meid pistavad – just pistavad, mitte ei hammusta nagu parmud – ja meilt imevad verd vaid emased sääsed, kes vajavad proteiini, et muneda munad. Kui veri võetud ja munad munetud, liituvad ka emased sääsed isastega, kes kogu oma elu vältel toituvad vaid nektarist ja muudest taimemahladest.

„Kuna sääskede puhul on erinev viis, kuidas nad talvituvad – mõned munadena, mis kooruvad kohe kevadel, mõned aga vastsetena, mis samuti kevadel kohe toimetama hakkavad, või emassääskedena, kes hakkavad alles kevadel munema –, siis jätkub sääski ja nendest tulevat nuhtlust tervesse suvesse. Aga kui tahate teha vaatlust, siis võite panna tähele, et kevadel ja hilissuvel lendavad ringi erinevad sääsed, kes on ka erineva välimusega,” räägib Eesti Maaülikooli sääseuurija Heli Kirik.

Lisaks sellele, et sääsed on tüütud ja kimbutavad nii inimesi kui loomi, on nad tegelikult ka ohtlikud. Praeguses pandeemiaolukorras oleks vaja tähelepanelikumalt vaadata, kuidas ja milliseid haigustekitajaid sääsed levitavad.

„Malaaria on ehk kõige tuntum haigus, mida sääsed levitavad. Eksiarvamus on see, et malaaria on vaid kuumade ja kaugete maade mure. Ka Eestis on keskajal seda haigust levinud, toona tunti seda kui halltõbe. Aga kergemate sümptomitega haiguseid levitavad sääsed ka täna, mis tähendab, et igal juhul on mõistlik neid putukaid endast eemale hoida,” räägib Kirik.

Vaatamata verd imevate putukate olulisusele tüütute segajate ja haigustekitajate kandjatena on need lülijalgsed Eestis vahepeal pikka aega teadusliku tähelepanuta jäänud. Arvestades nii meil kui ka mujal maailmas toimuvaid kiireid muutuseid, on paras aeg kohalike pistesääsklastega lähemat tutvust teha. Nii kutsubki Kirik noori maaülikooli õppima, sest putukamaailma uurimisel on tema kõrval ruumi veel paljudele särasilmsetele teadlastele.

Stuudios käis sääskedest rääkimas Eesti Maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudi doktorant, sääseuurija Heli Kirik. Teadus- ja haridus-podcast’i „Innovaatika” juhtis ajakirjanik Martin Hanson. Küsimuste, kommentaaride ja parandustega palume pöörduda toimetuse poole kirja teel, kirjutades aadressil innovaatika@ekspressmeedia.ee.

Kas väikeenergeetikasse on peidetud meie tulevik?

Innovaatika #26: kas väikeenergeetikasse on peidetud meie tulevik? by Innovaatika

Kuula:

Kirjeldus:
Kevad tähistab haridusmaastikul lõpueksameid ja sisseastumiskatseid. Kuid enne kõike seda on vaja jõuda selgusele, mida on üldse huvi ja soov edasi õppida, millega oma elu siduda. Eesti Maaülikooli juurde kuuluvas tehnikainstituudis antava inseneriharidusega võib minna maailma vallutama. Vaatame lähemalt energeetikaalast haridust.

„Maaülikoolis antakse ühelt poolt äärmiselt klassikalist inseneriharidust, selle teooriast praktikani. Meie juures õpivad inimesed, keda huvitab see, kuidas maailm töötab, mismoodi seda kõike veelgi paremini tööle panna ja mida uut veel võiks olla vaja välja mõelda. Mis meid aga eristab, on see, et meie suund on alati pigem ökoloogilise, rohelist mõtlemist järgiva hariduse poole. See, et me oleme maaülikool, ei tähenda otseselt seda, et õpime vaid traktoreid või farmienergeetikat, kuid kaldus selles suunas oleme,” räägib Eesti Maaülikooli tehnikainstituudi energiakasutuse õppetooli lektor Erkki Jõgi.

Lektor lisab, et tema alal ehk energeetikas on üldse hetkel kuumimaks sõnaks kliimaneutraalsus, ökoloogilisus. See aga tähendab seda, et otsitakse viise, kuidas toota aina rohelisemalt nii elektrit kui ka soojust. Suurimaks väljakutseks on leiutada uusi viise energia tõhusamaks ülekandeks või levitamiseks.

„Toon ühe näite: Hiinas ehitatakse hetkel suuri ja võimsaid, puhast energiat andvaid hüdroelektrijaamu. Need jaamad asuvad aga suurtel jõgedel, mis omakorda asuvad mägedes ehk tuhandete kilomeetrite kaugusel tarbijatest Pekingis ja Shanghais. Nii ongi hetkel suurim töö käimas just uute liinide väljatöötamiseks ja ehitamiseks, millega saaks väikeste kadudega selle energia inimesteni tuua. Väga laiaspektriline valdkond, kus on rakendust piltlikult igavikuks,” räägib Jõgi.

Teine valdkond, mis on tõusmas ja mis on olulisust kogumas, on väikeenergeetika ehk lokaalsed, kogukondlikud, linnaosi, küla või ka ühte majapidamist varustavad lahendused. Olgu need siis tuult, päikest või mõnda muud lahendust ära kasutavad.

„Suurenergeetika jääb alati olema. Eesti puhul siis põlevkivienergeetika, tulevikus kindlasti räägitakse ka tuumaenergiast. Aga see ei tähenda, et iga inimene või inimeste grupp ei võiks ise olla energia tootja, seda siis väga konkreetselt enda vajaduste katmiseks. See on valdkond, mis areneb ja kus on palju põnevat tulemas,” selgitab Jõgi.

Stuudios käis Eesti Maaülikooli pakutavast inseneriharidusest lähemalt rääkimas ülikooli tehnikainstituudi energiakasutuse õppetooli lektor Erkki Jõgi. Teadus- ja haridus-podcast’i „Innovaatika” juhtis ajakirjanik Martin Hanson. Küsimuste, kommentaaride ja parandustega palume pöörduda toimetuse poole kirja teel, kirjutades aadressile innovaatika@ekspressmeedia.ee.

Insenere on maailmale vaja, et maailm õigesti töötaks

Innovaatika #24: insenere on maailmale vaja, et maailm õigesti töötaks by Innovaatika

Kuula:

Kirjeldus:
Eesti Maaülikool ootab uueks õppeaastaks jälle uusi kirglikke inimesi insenerideks õppima, üks valik on võtta fookuseks näiteks biotehnoloogiad. Sellise haridusega inseneridel on tööpõld lai ja pikk, sest neid inimesi, kes oskaksid maailma töös hoida, on vaja nii vabrikutes, farmides kui ka IT-ettevõtetes.

Kevad tähistab aga haridusmaastikul lõpueksameid ja sisseastumiskatseid. Kuid enne kõike seda on vaja jõuda selgusele, mida on üldse huvi ja soov edasi õppida, millega oma elu siduda. Räägimegi kahe Eesti Maaülikooli teadlase ja lektoriga, miks peaks valima just maaülikooli ja insenerihariduse, milline on inseneri koht ühiskonnas ja mida saab maaülikoolis õpituga pihta hakata. Edukad ühiskonnad ja majandused toimivad paljuski insenerielukutse esindajate peal.

„Ülikooli roll ühiskonnas on lihtsustatult kolmetahuline: esiteks teaduse tegemine, siis järgmise põlvkonna õpetamine, ja kolmandaks ühiskonnale (näiteks ettevõtetele) suunatud teenuste pakkumine. Meie, eriti minu profiil on keskendunud viimasele kahele: õpetamisele ja ülikooli poolt pakutavate teenuste korraldamisele. Oluline ju on, et tehtav teadus ja väljaõpetatud inimesed leiaksid rakendust õigetes kohtades. Kuid ka see, et me koolitaksime neid inimesi, keda reaalselt vaja on,” räägib maaülikooli õppejõud Tõnu Leemet.

Maaülikooli lektor Marten Madissoo lisab, et inseneriks olemine on lisaks haridusele ka mõtlemisviis, suhtumine. „Meid huvitab, kuidas asjad toimivad, kuidas neid paremaks teha ja ühiskonna hüvanguks rakendada. Meie õpetamegi seda, millest maailm koosneb, kuidas asjad omavahel suhestuvad ja käituvad. Teeme seda nii teoreetiliselt kui ka praktiliselt. Meil on oma labor, kus teeme asjad, mida teoorias õpime, kõik ka praktiliselt läbi. Pole palju kohti, kus noored saavad näiteks uurida veerand miljonit eurot maksavaid masinaid, meil on vahel sellised traktorid laboris olemas,” lisab lektor.

Stuudios käisid Eesti Maaülikooli pakutavast inseneriharidusest lähemalt rääkimas ülikooli tehnikainstituudi mõõtetehnika teadur, õppejõud Tõnu Leemet ning hüdraulika ja pneumaatika lektor Marten Madissoo. Teadus- ja haridus-podcast’i „Innovaatika” juhtis ajakirjanik Martin Hanson.

Küsimuste, kommentaaride ja parandustega palume pöörduda toimetuse poole kirja teel, kirjutades aadressil innovaatika@ekspressmeedia.ee.

Imeline Teadus: täppismürk ja pandeemiasurve vaimule

13.04.21 Imeline Teadus: täppismürk ja pandeemiasurve vaimule by Äripäeva raadio

Kuula:

Kirjeldus:
Teadusajakirja Nature valdkondlikus väljaandes Communications Biology ilmus eelmisel nädalal artikkel, milles kirjeldatakse uudse pestitsiidi põhimõtet. Tegemist on korraliku läbimurdega: selle tehnoloogia põhjal saab luua putukamürgi, mis on kahe-ahelalise RNA (dsRNA) preparaat, ja sellise mürgiga saab sihtida ainult ühte põllul möllavat kahjuriliiki korraga, jättes teised puutumata. Kui praegu kasutatakse mürke, mis niidavad maha nii mesilase kui kartulimardika, siis uue geneetilise tõrjevahendiga saab lahti ainult neist putukaist, kellest vaja. Selle kohta käiva uurimustöö juhtiv autor on Eesti Maaülikooli doktorant Jonathan Willow ja töörühma juht on taimetervise õppetooli professor Eve Veromann. Temaga uue kahjuritõrjevahendi põhimõttest räägimegi.

Saate teises intervjuus räägime TÜ psühholoogiainstituudi juhata Kariina Laasiga. Laupäeval toimus konverents „Psühholoogid koroonas(t)“, kus räägiti sellest, kuidas eestimaalaste vaimne käsi aasta jooksul, mil oleme pandeemiaga koos elama pidanud, käinud on.

Saatejuht on ajakirja Imeline Teadus toimetaja Madis Aesma.

Innovaatika #20: piimandus on Eesti põllumajanduse eredaim täht

Innovaatika #20: piimandus on Eesti põllumajanduse eredaim täht by Innovaatika

Kuula:

Kirjeldus:
Märtsikuu esimeses teadus- ja haridussaates „Innovaatika” räägime pikemalt Eesti piimandusest ning sellest, kuhu Eestile nii oluline valdkond 21. sajandil suundumas on. Kohalik piimatootmine on võimas, pikkade traditsioonidega ja nüüd teel uude ajastusse, kus laineid lööb digitaliseerimine, värsked tootmissuunad ning mahe maailmapilt.

„Toidu tootmises on piimandussektori eripäraks Eestis see, et me teeme siin praktiliselt kõik ise, alates sööda tootmisest kuni tarbijatoodeteni, millest üks osa tarbitakse ära Eestis kohapeal ja teine osa läheb väga erinevatele eksportturgudele. Lisaks on aastakümnete jooksul Eestis välja arendatud terviklik piimandust toetav võrgustik jõudluskontrolli, aretusühistu, kutse- ja kõrghariduse, teaduse- ja arendustegevuse ning innovatsiooniga tegelevate asutustega,” selgitab Eesti Maaülikooli majandus- ja sotsiaalinstituudi direktor Ants-Hannes Viira.

Viira lisab, et üheks oluliseks piimanduse edu aluseks on ka pärast iseseisvumist tehtud laiaulatuslikud investeeringud Eesti farmides – oleme jõudnud olukorda, kus Eestis on maailma uusim tehnoloogia.

„Piimatöötlemises on asi keerulisem. Kõiki piimatööstusi on küll kaasajastatud, aga ühtki uut suurt ja kaasaegset piimatööstust ei ole peale nõukogude aja lõppu rajatud. Seega on arvestatav arenguruum, nii efektiivsuse kui kvaliteedi osas. Eesti toiduainetööstuse ekspordivõimaluste realiseerimisel on olulisem osa kanda just suurematel tööstustel,” selgitab Viira. Samas märgib ta, et Eesti tarbijad naudivad siiski väga mitmekesiseid ja kvaliteetseid piimatooteid ning sellele annavad oma tugeva panuse just viimastel kümnenditel rajatud paarkümmend talumeiereid.

Miks aga on piimandus saavutanud Eestis sellise tähtsuse? Põhjus lihtne: meie niitude ja neil kasvava taimestiku liigirikkus loob ülisoodsad tingimused karja pidamiseks, mis omakorda annab väga häid tulemusi lüpsil. Praegu peetakse Eestis ligi 85 000 piimalehma, millele lisandub sama palju noorloomi. Lisaks sellele, et piimatoodetega suudetakse katta ära kogu Eesti vajadus, tegeletakse tugevalt ka ekspordiga.

„Ajad muutuvad ja sellega seoses ka piimanduse olukord. Näiteks on täna üheks oluliseks ekspordiartikliks vadakupulber, mis läheb suures koguses Hiina, kus sellest valmistatakse lastetoite. Pikki aastaid oli vadak piimandussektoris tülikaks jääkproduktiks, millest vabanemine oli kulukas. Täna teenitakse sellega raha,” selgitab MTÜ Piimaklaster juhataja Hardi Tamm.

Kuigi valdkond näib esmapilgul vanamoeline, on väga uuenemisaldis piimandus aktiivselt uusi lahendusi otsimas ka digitaliseerimise ja innovatsiooniprojektide kaudu. Näiteks on farmikatseni jõudnud täielikult eestlaste arendatud lahendus, vasika naha alla sisestatav tervisekiip ja seda lugev tarkvara. Kiip suudab analüüsida looma tervisenäitajaid ilma inimese osaluseta, tuvastades looma haigestumise kaugelt enne seda, kui hakkavad ilmnema välised sümptomid, ja anda varase teavituse karjapidajale. Haigestunud looma suurest rühmast eraldamisega saab ülejäänud karja nakatumisest päästa. Sellega hoitakse kokku tööaega, kuid jõutakse sekkuda varem, mis vähendab vajadust raviks ja sellega ka üldist ravimite kasutamist.

„Ühelt poolt on kasutegur sellest projektist ilmne, kuid ära ei tohi unustada ka seda, et kõik selline informatsioon ja andmed eraldivõetuna on ka ise toode ja väärtuslik müügiartikkel, mille alusel saavad teised firmad teha oma tooteid paremaks, ülikoolid tegeleda teadustööga ja nii edasi,” selgitab Tamm 21. sajandi põllumajanduse suundumusi.

Stuudios käisid Eesti piimandusest lähemalt rääkimas Eesti Maaülikooli majandus- ja sotsiaalinstituudi direktor Ants-Hannes Viira ning MTÜ Piimaklaster juhataja Hardi Tamm. Teadus- ja haridus-podcast’i „Innovaatika” juhtis ajakirjanik Martin Hanson.

Küsimuste, kommentaaride ja parandustega palume pöörduda toimetuse poole kirja teel, kirjutades aadressil innovaatika@ekspressmeedia.ee.

Täppistaimekaitse päästab maailma!

Innovaatika #21: täppistaimekaitse päästab maailma! by Innovaatika

Kuula:

Kirjeldus:
Märtsikuu teine teadus- ja haridussaade „Innovaatika” toob kuulajate ette paljudele täiesti uue termini – täppistaimekaitse. Mis see on ja mida head endaga põllumajandusse kaasa toob, sellest on stuudios rääkimas Eesti Maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudi professor Eve Veromann.

Inimene on looduse enda tahte järgi allutamiseks võtnud kasutusele vägagi invasiivsed vahendid, mis on viinud meid olukorda, kus mullaviljakus langeb, põhjavee kvaliteet alaneb, veekogud kannatavad põllumajanduskeemia surve all, saagikus väheneb. Oleme looduse lihtsalt ära kurnanud. Kuid kuna loodus, täpsemalt muld, on ainus, mis meile toitu kasvatab, tuleb temaga ka edaspidi koostööd teha – nüüd aga targemalt, täpsemalt, nutikamalt.

„On veel üks uus termin, mida aina tihemini kasutatakse – ökosüsteemi teenused. Ökosüsteemi teenused ehk loodushüved on teenused, mida me igapäevaselt naudime ja kasutame, mille najal püsib meil majandus, toidutootmine ja elamisväärne keskkond. Nagu ikka on igal teenusel ka oma hind, mida tuleb võtta arvesse teenuse kasutamisel. Kuni siiani ei ole me sageli teadvustanud loodushüvede panust, aga samas kasutame neid igapäevaselt, näiteks tolmeldamise ja kahjuritõrje hüve põllumajanduses. Selleks, et põllumajandus oleks jätkusuutlik, peavad olema tagatud head tingimused loodushüvede säilimiseks,” selgitab Veromann ka täppistaimekaitse viimase aja kiiret arengut.

Elurikkuse ja loodushüvede koostöökogu (IPBES) värske aruande alusel on kasvava inimmõju tõttu looma- ja taimeliikide kõrval ohustatud ka inimese enda heaolu. Põllumajanduses kahjurite tõrjeks kasutatavaid sünteetilisi pestitsiide peetakse üheks suurimaks ohuteguriks elurikkuse vähenemisel. Nende kahjulikku mõju on täheldatud nii kasulikele kui ka teistele mitte-sihtorganismidele. Pestitsiidid võivad püsida mullas ja taimejäänustes pikka aega, ohustades erinevaid ökosüsteemi teenuseid.

Kui süveneda, siis tähendabki täppistaimekaitse seda, et bioloogiliselt, keemiliselt või füüsikaliselt võetakse fookusse mingi konkreetne probleem, mis vajab lahendamist. Enam ei tegeleta „pritsimisega” selliselt, et koos kahjuriga hävitatakse ka ülejäänud loodus.

„Nii näiteks tegeleme meie RNA interferentsi (RNAi) meetodiga, kus me vaigistame ühes kahjurputukas RNA kaudu nende leviku, paljunemise või kahju tekitamise võime. Lisaks uurime nanokapselduse tehnoloogiat, kus kahjurilt võetud kaheahelalise ribonukleiinhappe (dsRNA) lühikesed ahelad pakendatakse biolagunevasse kapslisse ja pritsitakse põllule. Ning see taimekaitseviis ründab vaid ühte kahjurit, olles potentsiaalselt ülejäänud elustikule ohutu,” selgitab Veromann.

Teine täppistaimekaitse võtab aga appi putukad, näiteks meemesilased ja kimalased, kes mingit kindlat ala või taimeliiki tolmeldes viivad sinna ka taimekaitsevahendid, mis on samas ohutud neile endile. Tekib võit-võit-situatsioon, kus paraneb taimede tolmeldamine ja väheneb taimehaiguste lööbimine. Veromann selgitab, et paljud kinnised alad, nagu kasvuhooned, kasutavad juba laialdaselt selliseid lahendusi.

Stuudios käis täppistaimekaitsest lähemalt rääkimas Eesti Maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudi professor Eve Veromann. Teadus- ja haridus-podcast’i „Innovaatika” juhtis ajakirjanik Martin Hanson.

Küsimuste, kommentaaride ja parandustega palume pöörduda toimetuse poole kirja teel, kirjutades aadressil innovaatika@ekspressmeedia.ee.

Innovaatika #21: vee soojenemine, tuulte kadu ja vetikad vaevavad Eesti suurjärvi

Innovaatika #21: vee soojenemine, tuulte kadu ja vetikad vaevavad Eesti suurjärvi by Innovaatika

Kuula:

Kirjeldus:
Detsembris saatis Eesti Maaülikooli kalanduse õppetooli juhtivteadur Peeter Nõges keskkonnaministeeriumile oma aruande Peipsi-Pihkva järve kohta tehtud ökoloogilise seisundi hinnanguga. Nagu selgus, siis ei ole mainitud järve olukord kiita: kliimamuutused, võõrliigid ja inimese tegevus on muutnud meie järvede olukorda pöördumatult. Probleeme on ka Eesti suuruselt teise järve, Võrtsjärvega.

„Mõlema suurjärve puhul on üheks olulisemaks järve ökosüsteemi mõjutavaks teguriks veetaseme muutused. Võrtsjärve keskmine sügavus kõrgeima ja madalaima veetaseme juures erineb enam kui kaks korda, järve maht aga üle kolme korra. Peipsis kõigub veetase sama palju, kuid kuna järv on sügavam, siis suhtelised muutused ei ole nii ulatuslikud. Need veetaseme muutused on aga looduslikud ja ei lähe seetõttu seisundi hindamisel arvesse, kuid sellest tingitud kõigi näitajate suur muutlikkus raskendab inimmõju tuvastamist,” räägib Nõges ning lisab, et meie kahe suurjärve madaluse on tinginud sinna väga pika aja jooksul ladestunud setted. Teadur ütleb ka, et meie järved on pigem vanad ja oma elukaare tagumisse otsa jõudnud veekogud.

Selleks, et saada ette pilt, kui madalad meie järved on, siis kui vähendada nende suurust tuhat korda, oleks näiteks Võrtsjärv 35 meetrit pikk ja 15 meetrit lai, kuid järve sügavus oleks alla 3 millimeetri – tegemist on vaid õhukese veekihiga. Peipsi oleks keskmiselt 7 millimeetrit sügav. Inimestel on arvamus, et järved on kausid, millesse koguneb vesi – Eesti suurjärvede puhul on see pilt ekslik.

Nõges mainib veel, et ka kliima soojenemist on suurjärvi uurides selgelt märgata, täpsemalt järvede veetemperatuuri tõusus ja ebaühtlastes jääoludes: oleme jõudnud olukorda, kus mõnel aastal jääkate võibki ära jääda, see aga mõjutab oluliselt kogu järve elu ja aastatsüklit. Võrreldes 1960ndate aastatega on talve keskmine õhutemperatuur tõusnud miinus neljalt kraadilt miinus kahele.

„See on väga suur tõus, mis tähendab, et järgmise 60 aastaga jõuame nullkraadini. Jää on järvele oluline, kuna laseb järvevees elavatel vetikatel settida, loomadel aja maha võtta. Kui jääd ei teki, loksutavad lained ka talvel järve põhjani läbi ja selle tõttu kannatavad meie külmalembesed kalaliigid, nagu rääbis, Peipsi siig ja luts, kelle sügisel koetud mari võib mattuda setete alla ning nende arvukus kannatab,” lisab Nõges.

Üheks vähetuntud suurjärvede ja üldse looduse eluolu mõjutavaks faktiks on ka tuulte režiimis toimunud muutused. Möödunud sajandi 90. aastate teises pooles nähti Eesti mandriosas keskmistes tuulekiirustes umbes 30-protsendilist langust. See on osa kogu põhjapoolkeral ilmnevast nähtusest, mille täpset põhjust pole seni õnnestunud kindlaks teha. Sellel on samuti järvede elule oma mõju. „Rohkem on siiani räägitud skaala teisest otsast ehk tormisuse kasvust, kuid mitte sellest, milline mõju on, kui tuul kaob. Tuuleta ei segune vee erinevad kihid, langeb hapnikuga varustatus, jõudu saavad sinivetikad ja kannatajateks on põhjaloomad ning kalad,” lisab juhtivteadur.

Stuudios oli suurjärvedest rääkimas Eesti Maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudi hüdrobioloogia ja kalanduse õppetooli juhtivteadur Peeter Nõges. Teadus- ja haridus-podcast’i „Innovaatika” juhtis ajakirjanik Martin Hanson.

Küsimuste, kommentaaride ja parandustega palume pöörduda toimetuse poole kirja teel, kirjutades aadressile innovaatika@ekspressmeedia.ee.

Eesti jõevähid on võõrliikide poolt ohtu seatud

“Innovaatika” #17: Eesti jõevähid on võõrliikide poolt ohtu seatud by Innovaatika

Kuula:

Kirjeldus:
2008. aastal tabati meie vetest esimene võõras vähiliik: signaalvähk, 2017. aastal lisandusid võõrvähkide loetellu ka ogapõskne ja marmorvähk. Mille poolest võõrvähid meie jõevähile ohtlikud on ja kuidas neid omadest eristada? Oma ja võõrastest vähkidest meie veekogudes on stuudiosse rääkima tulnud Eesti Maaülikooli vähiuurija Margo Hurt.

Põhiline mure võõrliikide Eestisse levitamisega seisneb selles, et nad toovad endaga kaasa vähikatku, mis neile endile on ohutu, kuid ohtlik – üldiselt surmav – meie oma jõevähile. Inimese poolt kunstlikult tekitatud „liigirikkus” on Euroopa põlistele vähkidele olnud äärmiselt hävitava mõjuga. Praegu on jõevähk veel Eestis üsna laia levikuga, kuid viimasel ajal on ka märgata tõsiseid ohumärke.

Lähtudes vähi levikukohtade ja ka heade püügiveekogude hulgast on jõevähi varu seisund viimase 20 aasta vältel püsinud stabiilne. Pigem on viimaste aastatega vähi leiukohti kaardile lisandunud. Praegustel andmetel leidub jõevähki umbes 300 veekogus. Olukorra halvenemisele viitavad aga võõrvähkide leidude kasv ning vähikatku juhtumid. Vähkide olukorra kohta andmete kogumise, jõevähi kaitse ja muid tegevusi viib Eesti Maaülikool läbi koostöös Keskkonnaameti ja Keskkonnaministeeriumiga.

Kehtiv seadusandlus keelab invasiivseid vähi võõrliike elusana Eestisse tuua. Keelatud on nende pidamine (seal hulgas akvaariumis) transportimine ja iseenesestmõistetavalt loodusesse laskmine. Vähikatku levitamise ärahoidmiseks tuleb vältida tegevusi, millega kaasneb vee sattumine ühest veekogus teise.

Stuudios oli vähkidest rääkimas Eesti Maaülikooli veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudi vesiviljeluse õppetooli vähimajanduse peaspetsialist, lektor Margo Hurt. Teadus- ja hariduspodcast’i “Innovaatika” juhtis ajakirjanik Martin Hanson.

Küsimuste, kommentaaride ja parandustega palume pöörduda toimetuse poole kirja teel, kirjutades aadressile innovaatika@ekspressmeedia.ee.

Elurikkus ehk biodiversity. Kui hästi on Eesti loodus kaitstud?

Innovaatika #18: Elurikkus ehk biodiversity. Kui hästi on Eesti loodus kaitstud? by Innovaatika

Kuula:

Kirjeldus:
Eestis elab 1,3 miljonit inimest. Kui lugeda kokku aga kõik erinevad taimed, loomad ja seened saame numbrid, mida on raske hoomata. Mis see elurikkus ehk biodiversity tegelikult ikka tähendab, kui palju Eesti kõike elavat on? Seda hakkamegi teadus- ja haridussaate uues lindistuses lahti rääkima.

Elurikkusest on mujal maailmas räägitud juba aastakümneid ja Eestis kasutati pikalt otsetõlget “bioloogiline mitmekesisus”, kuni 2005. aastal leiti selline tore eestikeelne vaste. Aga valdkonna ajalugu Eestis ulatub palju kaugemasse aega. Aastal 1910 loodi esimene kaitseala Vaika saartel, 1935. aastal võeti vastu I looduskaitse seadus ja aasta hiljem olid esimesed liigid ka kaitse all.
Saatekülaline, botaanik Tiiu Kull selgitab, et kui liigirikkus vaatleb seda kui palju konkreetseid eluslooduse liike on teatud piirkonnas ning uurib nende olukorda, siis elurikkus haarab enda alla palju laiema pilgu, aga ka süvitsimineku, sest liikide geneetiline mitmekesisus on samuti elurikkuse komponent.

“Elurikkus kaasab suuremaid ökosüsteeme ja nende omavahelisi suhteid, mõju üksteisele ja kooseksisteerimisest tulevaid kasusid, aga ka kahjusid. See on nii keskkonnakaitse, kui looduse säästlik tarbimine, inimese mõju loodusele ja veel palju muud,” selgitab botaanik.

Selleks aga, et elurikkus säiliks on vaja tema eest hoolitseda, teda kaitsta ja suunata. Selleks on ka Eestis kutsutud ellu mitmedki tegevused: aastakümneid on antud välja Punast Raamatut, mille ülesanne tänapäeval on hinnata kõikide Eestis esinevate liikide ohustatust. Lisaks on antud looduskaitsele ka seaduslikud hoovad. Millised need on, sedagi arutame stuudiosse külla tulnud eksperdiga.

“Punast Raamatut on antud kunagi välja ka päris raamatuna, siis olidki nendel lehekülgedel kirjeldatud need liigid, mis on ohus. Tänaseks on saanud sellest raamatust suurem andmebaas, mis peaks kirjeldama ära kõik Eestist leitud liikide ohustatuse taseme. Hetkel, on Eestist teada veidi üle 30 000 liigi ja ohustatuse hinnang on hetkel antud veidi alla pooltele neist,” räägib Kull.

Andmebaasi tekke põhjuseks ongi soov paremini loodust ja selle liike kaitsta. Sarnaseid andmebaase on kõikidel riikidel ja aina enam on need süsteemselt samasugused: nii on võimalik teha ka suuremaid seireid, andmeid kõrvutada, teha laiaulatuslikemaid plaane looduse säästlikumaks kasutamiseks. Ehk on see meelevaldne näide, kuid algselt võõrliigiks peetud šaakal on nüüd nimetatud Eestis tavaliigiks kuna looma leviala on lihtsalt laienenud: loomi on nähtud ja kirja pandud ka mujal meie lähiriikides.

“Looduskaitsega on nii, et alati saab paremini, alati saab mõistlikumalt ja läbimõeldumalt. Kahjuks jäävad looduskaitsjate ja teadlaste käed tihti lühikeseks, kui seaduste rakendajate poolt puudub soov teadlasi kuulata. Eestis veel väga halvasti ei ole, kuid liiga hästi meie loodus ka kaitstud ei ole,” lisab Kull.

Stuudios olid elurikkusest ehk biodiversity’st rääkimas Eesti Maaülikool, Põllumajandus- ja keskkonnainstituut, elurikkuse ja loodusturismi õppetooli juhtivprofessor, botaanik Tiiu Kull ning saatejuht, ajakirjanik Martin Hanson.

Muld kasvatab tomati ja annab antibiootikumi

Innovaatika #4: Muld kasvatab tomati ja annab antibiootikumi by Innovaatika

Kuula:

Kirjeldus:
Olete kunagi mõelnud, mis asi see muld tegelikult on? Millest koosneb, kuidas kasvatab endast taimed, kas muld on terve, kas muld on taastuv, kuidas mulda juurde tekitada? Enamasti sellele ei mõelda, kui muld pole just töö või uurimisobjekt. Teadussaate stuudios on mullast rääkimas Eesti Maaülikool mullaökoloogia professor Endla Reintam.

Nagu selgub, siis mulla värv ütleb ära selle, kust see muld võiks pärit olla, aga ka seda, kui viljakas see muld konkreetselt on. Meiekandis on muld must, kuid võib osades kihtides olla ka roheline, valge või sinine. Paljudes maailma paikades on aga muld hoopis punane.

“Mulla tumeduse järgi on võimalik selle viljakust määrata küll, mida mustem muld seda rohkem süsinikku ja mullale omast orgaanilist ainet – huumust, mille lagunemisel ka toitained vabanevad. Kivim, millel muld on tekkinud annab mullale ka lisavärvuse. Ja see, kui tugevalt kivimi enda värvus välja paistab sõltubki palju ka sellest, et kui palju on mullas huumust värvi varjutamas,” selgitab Reintam.

Kolmandik maailma muldadest on täna ikka väga halvas seisus, räägib Reintam ja lisab, et tema ei ütleks, et küll pöördumatult kahjustatud, kuid nende muldadega peab tegelema, neid hooldama. Professor mainib veel, et isegi kui mullad hävinevad ja nende kvaliteet muutub, siis toitu saame neist ikka kasvatada: muutub aga see, et selle toidu maitse on olematu ja meile mitte midagi andev.

Kuid muld ei ole vajalik ainult toidu ja taimede kasvatamiseks, mullast saab kasu ka muul moe: näiteks saab mullas elavatelt seentelt vajalikke aineid antibiootikumide valmistamiseks. Ning uurimine mulla teemal käib täiel tuuril edasi, otsitakse heurekaid nii meditsiini, gastronoomia kui muude valdkondade tarbeks.

Näiteks on täna võimalik mullas leiduvate ioonide ja selles kasvanud toiduaines olevate ioonide võrdlemisel selgitada välja toiduaine tegelik päritolu. Nii saab näiteks olla kindel, et Eesti maasikas on pärit meilt, mitte pole Poolast toodud.

Nagu juba mainitud, siis mullast on stuudios rääkimas Eesti Maaülikool mullaökoloogia professor Endla Reintam. Saatejuhid on ajakirjanikud Martin Hanson ja Taavet Kase.

Küsimuste, kommentaaride ja parandustega palume pöörduda toimetuse poole kirja teel, kirjutades aadressile innovaatika@ekspressmeedia.ee.