Turvas on nii minevik kui ka tulevik

“Innovaatika” #7: Turvas on nii minevik kui ka tulevik by Innovaatika

Kuula:

Kirjeldus:
Vähe on inimesi, kes ei oleks näinud turvast, poleks käinud rabas, hoidnud peos briketti või istutanud turbamulda taimi. Sellega aga teadmine Eesti ühest olulisest maavarast ka piirdub. Turvas on muutumas üheks maavaraks, mis tulevikus kasvatab meile meie toidu, paljuski teeb ta seda juba täna. Ning Eesti turvas on maailmas selles vallas tegija.

Praegused keerulised ja “äraootavad” ajad on loomulikult mõjutamas ka Eesti turbatootjaid, selle eksportijaid. Kuid ootamatult vähem, kui võiks arvata ja seda kahel põhjusel: kütteks turvast enam peaaegu ei tarvitata ja toidutootmises läheb kasvumulda vaja kriisist ja riigikorrast hoolimata. Üks Eesti substraatide tootja müüb ka täna mulda näiteks Süüriasse: ka sõja ajal peavad inimesed sööma.

Kui turba “ahju ajamine” on Eestile vaid alternatiiv ja turvas kaugküttes igapäevaselt üsnagi marginaalne mängija, siis põllumajanduses ning toidutootmise ahela ühe osana on turvas asendamatu. Ning kui vaadata numbreid, siis rõhutatult valdav osa Eestis kaevandatud turbast läheb just toidutaimede, aga ka lillede kasvatamiseks. Ning enamus sellest turbast eksporditakse.

Kuna nõudlus kasvumuldade järele Euroopas ja maailmas pidevalt kasvab, siis turule mahuvad ära kõik ning eestlaste tooted on nõutud kogu maailmas. Ekspertide hinnangul võib maailma kõikide kasvusubstraatide nõudlus kasvada 2050. aastaks 250 miljoni kuupmeetrini, sellest moodustab turvas 80 miljonit kuupmeetrit.

Toidu kasvatamine substraatidel ei ole mitte tulevik, vaid see on olevik. Väga oluline kogus meie toidust kogu maailmas kasvab täna substraatidel kasvuhoonetes. Tulevikus liigubki aina suuremas mahus kogu meie toidutootmine just tööstustesse, hiigelkasvuhoonetesse ja „kasvulaboritesse“.

Kasvusubstraatide tootja on selgelt toidutootmisahela üks osa – kurk, tomat, maasikas, melon ja paljud teised viljad kasvavad paljuski maailmas just substraatidel. On kahtlane, millisel määral on tulevikus meie toit enam avamaa toode, kuna kogu maailmas on muldade hävimise kiirus suur, samuti on suur inimkonna juurdekasv. Ning mullad taastuvad viljakaks umbes 30 korda aeglaemalt, kui kasvab turvas.

Lisaks sellele teadvustab ka turbatööstus kliimamuutuse probleeme ja kliimapoliitika eesmärke ning püüdleb jätkusuutlikuma ja väiksema kasvuhoonegaaside heite saavutamise suunas. Ka sellest teemast räägime saates lähemalt.

„Innovaatika” seitsmendas saates arutataksegi turba tuleviku teemadel, räägitakse turba mõjust kliimale ja sellest, kuidas turbast toodetud kasvusubstraadid võivad olla peidetud Eesti Nokia. Saatekülalisteks olid ASB Greenwald Eesti peadirektor, Turbaliidu juhatuse esimees Jüri Tiidermann, Turbaliidu tegevdirektor Erki Niitlaan, maastikuökoloogia- ja kliimapoliitikaekspert Kaie Kriiska ja Maaülikooli mullateaduse dotsent Merrit Shanskiy. Teaduspodcast’i juhtis ajakirjanik Martin Hanson.

Küsimuste, kommentaaride ja parandustega palume pöörduda toimetuse poole kirja teel, kirjutades aadressile innovaatika@ekspressmeedia.ee.

Biomajanduses võib olla peidus Eesti nokia

“Innovaatika” #5: Biomajanduses võib olla peidus Eesti nokia by Innovaatika

Kuula:

Kirjeldus:
Kas Te teate, mis asi on biomajandus ja millega see majandusvaldkond tegeleb? Usun, et kõik suudame mõista sõnu bio ja majandus, kuid selle valdkonna laiahaardelisust kindlasti kohe hoomata ei suuda. Järjekorras viienda “Innovaatika” podcast’i stuudios on külas Maaülikooli maamajanduseökonoomika professor Rando Värnik, kes meile seda haaret lahti hakkab seletama.

“Biomajandus tegeleb kõigega, mis on seotud biomassi ja sellele lisandväärtuse andmisega. See tähendab, seda, et see majandusvaldkond käsitleb nii puitu, nisu, vetikaid kui lehmapiima tootmist ja lambakasvatust ning seda, kuidas saab mainitud “toorainest” ja valdkondadest võimalikult efektiivselt tekitada võimalikult palju kasu ja kasumit,” selgitab Värnik.

See tähendab, et Maaülikoolis tegeletakse teaduslikult tasemel uute majandusmudelite loomisega, mis annaks võimaluse saada Eestis kasvanust/toodetust võimalikult kallis “uus toode”. Kui võtame näiteks puidu, siis hetkel viiakse suurem osa sellest palgina välja. See on Värniku sõnul üks kõige madalama lisandväärtusega tegevus üldse, veel halvem oleks puu lihtsalt metsa jätta.

“Meie ülesanne oleks leida viisid, kuidas neist palkidest saada rohkem väärtust kätte: kas me valmistame neist mingeid detaile, mida on vaja mõnes muus riigis tegutseval ettevõttel või võtame puidu biokeemiliselt juppideks ja müüme selle toorme meditsiini- või muu keemiatööstusele. Siit aga saame ühest palgist 4-5 ja enamkordse tulu,” mainib Värnik.

Sama seis on näiteks teraviljade, vetikate või ka loomse “biomassiga”. Piima müüme samuti vedelal kujul odava hinnaga piiri taha, kuid sellest nestest tuleks toota nii teise kui ka kolmanda taseme tooteid ja neid siis hoopis “välja” müüa. Juust ja jogurt on ehk lihtsad näited, kuid ka piima saab keemiliselt juppideks lõigata.

“Meie ülesanne ongi leida need mudelid, tuvastada nõudmised ja pakkumised, et saaks tekkida investoritel usaldus panna oma raha neisse tootmistesse, mis Eestis kasvanud ressursile, biomassile annaks lisaväärtuse,” selgitab Värnik.

Biomajanduse üheks olulisimaks märksõnaks on professori sõnul ka interdistsiplinaarsus, mis tähendab, seda, et biomassiga edukal tegelemisel on oma osa nii füüsikal, keemial, bioloogial, transiidil, turundusel, disainil ja finantskirjasoskusel.

Teaduspodcast’i “Innovaatika” viienda saates saabki kuulata biomajandusest pikemalt ja lähemalt, saates on külas Maaülikooli maamajanduseökonoomika professor Rando Värnik. Saatejuht on Martin Hanson.

Küsimuste, kommentaaride ja parandustega palume pöörduda toimetuse poole kirja teel, kirjutades aadressile innovaatika@ekspressmeedia.ee.