Kalevi Kull ja Toivo Maimets, “Bioloogia armuke ja kolmas tee”

Selle saate algtõuke sain ma Toivo Maimetsa möödunud talvel Vabas Akadeemias peetud loengust “Preformism ja epigenees” [1]. Sealtsamast pärineb ka saate pealkirja esimene pool. Nimelt olevat 20. sajandi üks kuulsamaid biolooge J. B. S. Haldane öelnud, et teleoloogia on justkui bioloogia armuke, “ta ei saa ilma selleta elada, aga ta ei taha ka, et neid avalikult koos nähakse.”

Käesoleva vestluse lähtekohaks oli aga teleoloogia asemel siiski pigem epigeneetika, s.o mittegeneetilist pärilikkust uuriv bioloogia haru. Veelgi konkreetsemalt oli tõukus meie jutuajamine 2014. aastal ajakirjas Nature ilmunud artiklist “Does evolutionary theory need a rethink?” [2]. Tegemist on kahest paralleelselt kulgevast alamartiklist koosneva kirjutisega, kus üks tiim väidab “Jah, tingimata” ja teine vastu, et “Ei, kõik on korras”.

“Selleks, et probleemist aru saada, läheksin ma tagasi peaaegu 100 aastat,” selgitas Toivo (11. minut), “aega, kus darvinismile tuli loodusteaduses ja filosoofias juurde liita juurde vahepeal geneetika vallas tehtud avastused. 20. sajandi alguses olid taasavastatud Mendeli tööd, Thomas Hunt Morgan… pani aluse geneetika uurimisele molekulaarsete meetoditega. 1930-ndatel aastatel tekkis vajadus need kaks asja kokku panna.” Niinimetatud neodarvinistliku sünteesi käigus visati kõigepealt Toivo sõnul darvinismist välja omandatud tunnuste pärilikkuse teooria (lamarkism). Teine oluline muutus puudutas looduslikku valikut, “selge oli see, et looduslik valik valib, aga mille vahel tal valida on,” jätkas Toivo (14. minut), “kes katab laua?”

Neodarvinism rajaneb Toivo sõnul kolmel postulaadil: 1) laua katavad juhuslikud geenimutatsioonid; 2) geneetiline pärandumisaine on DNA ja ainult DNA; 3) keskkonnaga kohastumise ainuke põhjus on looduslik valik. “Kui mina 1970-ndatel aastatel ülikoolis õppisin, siis oli kõik pagana lihtne – nii oligi… Nüüd on aga aastakümnete jooksul kogunenud palju eksperimentaalandmeid, mis ei mahu enam 80–90 aastat tagasi formuleeritud kontseptsiooni sängi ära.” On selgunud, et pärilikkuse kandjaks võivad olla DNA kõrval ka teised ained, mis kujunevad elu jooksul teatud keskkonna mõjude tõttu. “Nii osaleb pärilikkuses kindlasti meie mikrobioom,” rääkis Toivo (16. minut), “meil on umbes sama palju baktereid sees kui meie enda rakke… kui laps sünnib, siis saab ta oma emalt sünniteede läbimisel kaasa väga spetsiifilise mikroobide koosluse, mis on talle hädavajalik… ehk siis see seltskond, mis põlvest põlve geneetilist informatsiooni edasi kannab, on palju laiem kui DNA.”

“See suur sünteesi periood 1930-ndatel aastatel on tegelikult väga vahva ja huvitav aeg,” võttis siinkohal (18. minut) sõnajärje üle Kalevi, “siis pandi kokku sellised bioloogia valdkonnad ja vaateviisid, mida ei suudetud omavahel varem ühendada: geneetika, evolutsiooniõpetus, populatsioonibioloogia. Selle kõrval oli teiseks tähtsaks suundumuseks bioloogia matematiseerumine… 1930-ndatel aastatel valmivad evolutsiooni matemaatilised mudelid. Sellega puhastati bioloogiast välja väga palju uude raamistikku mittesobivat kvalitatiivset materjali… Kuna sellest sünteesist sündinud neodarvinism on teooriana nii täpselt ja hästi sõnastatud, siis on sellega ka loogika pinna parem vaielda.”

Pealkirja teise pooleni jõudsime vestluse 41. minutil, kui jutt kaldus eelviidatud Nature artikli laiemale kontekstile. “Samal aastal [2014., H. P.] moodustus seltskond, mida nimetatakse “The Third Way of Evolution” [3],” selgitas Kalevi. Kolmas tee viitab siinkohal pikka aega eriti USA-s toimunud ilmavaatelisele debatile neodarvinistide ja kreatsionistide vahel. “Neodarvinism on täiesti elimineerinud igasuguse teleoloogia,” jätkas Kalevi (42. minut), “sõna “teleoloogia” on sama hull kui “vitalism” (elujõud), see ei kuulu endast lugupidava bioloogi sõnavarasse.” Religiooniringkonnad ei taha samal ajal eesmärgipärasusest kuidagi loobuda. Selles on veendunud ka osad bioloogid, “eesmärgipärasus on aga alati kuidagi seotud intellekti, teadvuse või vaimuga, olgu see siis jumalik või mitte… see neodarvinismi ja kreatsionismi väga polariseeritud ja ideoloogiline vaidlus surus teaduslikus bioloogias maha neodarvinismi kriitika. Kuivõrd tegemist on binaarse vastandusega, siis kehtib põhimõte: kui sa pole neodarvinist, siis oled sa kreatsionist. See kolmas tee ongi nimetatud kolmandaks teeks seetõttu, et see ei taha olla ei neodarvinismi ega kreatsionismi poolt. See ei ole päri neodarvinismiga, küll aga mitmes mõttes Darwiniga ja toob seetõttu sisse epigeneetilisest pärandumisest tulenevad teoreetilised järeldused” (44. minut).

Geeniteadlane Lili Milani: vestlus geenidoonorlusest, personaalmeditsiinist ning eetikast

#036: Geeniteadlane Lili Milani: vestlus geenidoonorlusest, personaalmeditsiinist ning eetikast by Podcast: Globaalsed eestlased

Kuula:

Kirjeldus:
Meie saatesarja 36. episoodi külaline on geeniteadlane Lili Milani, kes on Tartu Ülikooli Geenivaramu juhtivteadur ning personaalmeditsiini suuna juht. Milani omandas geenitehnoloogia bakalaureusekraadi Tartu Ülikoolis ning doktorikraadi Rootsis Uppsala Ülikoolis, ning tema peamisteks uurimisaladeks on farmakogeneetika ja epigeneetika. Ta on avaldanud ligi 100 teadusartiklit, mis on ilmunud mainekates teadusajakirjades nagu Nature, Science, ning teda on tsiteeritud üle 10,000 korra. 2015. aastal tunnustas Eesti Vabariigi President Lili Milanit noore teadlase preemiaga. Lili Milani on ka üks Eesti Noorte Teaduste Akadeemia asutajaliikmetest.

Selles episoodis räägime Lili Milaniga tema isiklikust loost, Geenivaramust ning geeniteaduse tulevikust. Saame teada:

– kuidas Pärsia päritolu Rootsis sündinud tüdruk 1994.a Eestisse jõudis ning kuidas sellest sai tema kodu;
– mida kujutab endast Geenivaramu projekt koguda kokku 100,000 geenidoonori;
– milline roll on geeniteadusel personaalmeditsiinis;
– ning millised on geeniteadusega kaasnevad eetikaküsimused.

Head kuulamist!

Saatemuusika: Sander Mölder, kõik õigused kaitstud.