Risto Jamnes: tunniajalist vaikust pole minu laual ette tulnud

“Staadionijutud” | Risto Jamnes: tunniajalist vaikust pole minu laual ette tulnud by Staadionijutud

Kuula:

Kirjeldus:
Kergejõustikuteemalise taskuhäälingusaate “Staadionijutud” 31. osas räägib sportlaste tervisest, aga ka psühholoogiast ja paljust muust Eesti koondise pikaaegne füsioterapeut Risto Jamnes.

Juunis 40. sünnipäeva tähistav Jamnes pajatab, kuidas üks noor mees, kes soovis saada kümnevõistlejaks ja tegi selle nimel Tõnu Kaukise käe all Eesti spordigümnaasiumis kõvasti trenni, jõudis lõpuks hoopis füsioteraapia valdkonda. Sekka kuuleme ka mitmeid huvitavaid juhtumisi Eesti sportlastega.

Saates tuleb juttu muuhulgas järgnevatel teemadel:

*Miks inimesed füsioterapeudi poole pöörduvad?
*Milline füsioterapeudi tööpäev Risto näitel välja näeb?
*Mida huvitavat ütles Risto Ksenija Balta sünnipäeval?
*Kas harrastussportlane peab käima massaažis?
*Kuidas Risto ühel Eesti maratoonaril järgmisel päeval joosta ei lubanud, aga…
*Hoolealuste seas tuntud tsitaat: “Mina ei tee haiget, sul on lihtsalt valus.”
*Endise Eesti tippsportlase näitel sellest, kuivõrd kurnav võib massaaž olla.
*Mis on andekus?
*Koostööst Põhjamaiste aeglaste “Tori hobustega”.
*Miks Ristost ei saanud kümnevõistlejat?
*Füsioterapeut kui psühholoog. Kui palju ja mida sportlased massaažilaual räägivad?
*Kuidas suurvõistlustel käies end häälestada seoses sportlaste võimalike vigastustega.
*Humoorikas lugu Janek Õiglasest ja sellest, kuidas ta oda kaugele viskas.
*Kas Eesti parematel kergejõustiklastel on taastumise osas sarnased võimalused käepärast nagu suurriikide tippudel?
*Töö Team Estonia projektiga. Millised on plusspooled ja millised miinuspooled?
*Milline on Maicel Uibo seis enne Götzise kümnevõistlust?
*Millistes olukordades tegi Erki Nool oma paremad tulemused?
*Kas ka füsioterapeut võib saada oma tööd tehes vigastada?
*Millised koolkonnad on Euroopas välja kujunenud seoses füsioteraapiaga?

Kes on 15 aastat Eesti kergejõustikku juhtinud ettevõtja Erich Teigamägi?

88. Osa: Kes on 15 aastat Eesti kergejõustikku juhtinud ettevõtja Erich Teigamägi? by Tugitoolis sportlane

Kuula:

Kirjeldus:
Vestlussaates „Tugitoolis sportlane“ käis külas eelmisel nädalal taaskord Eesti kergejõustikuliidu presidendiks valitud Erich Teigamägi. Tähtsal ametikohal on ta olnud juba aastast 2006. Intervjueeris Kaarel Täll.

Teemade ring oli lai. Saaremaa mees Teigamägi meenutas põhjalikult, kuidas ta 1993. aastal rahavahetuspunkti pidas ning hiljem edukalt soojaärisse sukeldus. Uurisime, milline kriis on olnud vabas Eestis kõige rängem. Kinnisvaraga sina peal Teigamägi jagab ka investeerimissoovitusi. Mida tasuks praegu teha näiteks 20 000 euroga? Millisesse aktsiasse võiks uskuda?

Sajandi vahetuse paiku kutsus toonane kergejõustikuliidu juht Neinar Seli ta oma punti. Enne seda oli Teigamägi tavaline spordifänn, keda nähti tihti kergejõustikuvõistlustel „Alguses võttis see [kutse] sõnatuks,“ meenutas ta.

Pärast Seli tõusis presidendiks Sven Mikser, kuid 2006 kerkis pukki juba Teigamägi. Meenutame võimuvahetuse perioodi, mida saatsid ka toonases ajakirjanduses põhjalikult lahatud arusaamatused. „See oli aeg, kus tülitseti natukene palju,“ ütles president nüüd. Lisaks selgitas Teigamägi, miks on läinud nii, et juhiks kandideerides pole tal kunagi olnud ühtegi vastaskandidaati. Tuleb märkida, et alaliidu liikmete toetus temale on hääletustulemusi vaadates vankumatu.

Kui suur võiks olla ideaalne kergejõustikuliidu eelarve? Mida saab sponsor spordilt tagasi? Kas Teigamägi mõistis Toomas Annuse otsust spordi toetamisest loobuda? Kuidas saaks alaliit panustada treenerite koolitamisse? Kas sportlastele tehakse piisavalt dopinguproove, et Teigamägi saab seetõttu öösel rahulikult magada?

Kui tahad teada, kust tuleb ja mis mees on Erich Teigamägi, siis kindlasti saab saatest hulga vastuseid! Hüva kuulamist.

Erich Teigamägi: püüame tuua meie 10-võistluse tipud üheks võistluseks kokku

“Staadionijutud” | Erich Teigamägi: püüame tuua meie 10-võistluse tipud üheks võistluseks kokku by Staadionijutud

Kuula:

Kirjeldus:
“Staadionijutud” | Erich Teigamägi: peame plaani, kuidas Eesti 10-võistlejatele kodupubliku ees meeldejääv võistlust korraldada

Kergejõustikuteemalise taskuhäälingusaate “Staadionijutud” 30. osas tutvustab Eesti kergejõustiku köögipoolt äsja uueks nelja-aastaseks perioodiks ametisse valitud alaliidu president Erich Teigamägi.

Saaremaalt pärit Teigamägi asus Eesti kergejõustikku juhtima 2006. aastal, 35-aastase mehena, mil oli enda sõnutsi ettevõtluses läbinud ühe etapi ning otsis elus uusi ja huvitavaid väljakutseid. Et tugev kergejõustikupisik oli temas maast-madalast sees ja huvi meelisalale midagi tagasi anda samuti, otsustas ta end proovile panna. Täna, 15 aastat hiljem, on Teigamägi üks kõige kauem suure alaliidu presidendina ametis püsinud inimesi.

Pea kahetunnises usutluses avalikustab Teigamägi muuhulgas mitmeid huvitavaid mõtteid ja plaane seoses eelseisvate aastatega Eesti kergejõustikus. “Hea oleks, kui me suudaksime oma praegused tippmehed kümnevõistluses koondada korra ühele staadionile ja võistlusele. Võib-olla teha umbes selline maavõistlus nagu 1975. aastal, kus osalesid Nõukogude liidu, Lääne-Saksamaa ja USA kümnevõistlejad. Toona muidugi oli võistlusi vähem ja iga taoline väljund võeti paremini vastu. Tänavu on aga igal aastal tiitlivõistlus, lisaks näiteks Götzis. Aga see on miski, mille nimel me praegu tööd teeme,” ütleb Teigamägi.

Saate lõpus võetakse ette aga taas kuulajate küsimusmäng, millele saab vastuseid saata aadressile ekjl@ekjl.ee. Saadet juhib Karl Rinaldo.

Saates tuleb muuhulgas jutuks:
*Kas Teigamägi soovinuks, et tal olnuks tänavustel valimistel ka vastaskandidaat?
*Milliseid vigu on alaliit viimastel aastatel teinud?
*Kuidas Teigamägi noorena Saaremaal spordiga tutvust tegi?
*Kuidas tulevane alaliidu president 1990ndatel aastatel ettevõtlusega tegelema hakkas ja mis tõi edu?
*Millised tiitlivõistlused on jätnud Teigamägile kõige sügavama jälje?
*Milliste Eesti sportlaste elulooraamatud väärivad esiletoomist?
*Kuidas kergejõustikuliidul täna toetajate otsimine edeneb ja mida potentsiaalsetele sponsoritele väljundina pakutakse?
*Tiitlivõistluste teleülekannetest minevikus, olevikus ja tulevikus.
*Millist täiskasvanute tiitlivõistlust Eesti korraldada sooviks?
*Kas Kalevi staadionil hakatakse pärast renoveerimistööde lõpule viimist korraldama ka suuri kergejõustikuvõistlusi?
*Alaliit peab plaani, kuidas Eesti paremad kümnevõistlejad mõne aasta pärast kodupubliku ette võistlema tuua.

Jekaterina Patjuk: maratonijooksuga algust tehes mõistsin, kui väike on Tallinn

„Staadionijutud“ | Jekaterina Patjuk: maratonijooksuga algust tehes mõistsin, kui väike on Tallinn by Staadionijutud

Kuula:

Kirjeldus:
Kergejõustikuteemalise taskuhäälingusaate „Staadionijutud“ 29. osas räägib pikamaajooksu võludest ja valudest Tokyo olümpiapiletit sihtiv maratoonar Jekaterina Patjuk.

Äsja 38. sünnipäeva tähistanud Patjuki näol on tegu Eesti 3000 meetri takistusjooksu rekordiomanikuga, ent viimased aastad on ta keskendunud just kõige pikemale tiitlivõistlustel kavas olevale jooksudistantsile. Detsembris läbis ta Valencias maratoni Eesti kõigi aegade kolmanda aja 2:34.34’ga, millest võib ehk isegi piisata, et pääseda tänavu Tokyo olümpiamängudel starti. Üks maraton on Patjuki siiski veel kevadel Kopenhaagenis ees ootamas, et olümpianormile 2:29.30 lähemale jõuda.

„Kui ma alustasin maratonijooksu treeningutega, siis sain aru, kui väike on Tallinn,“ naerab Patjuk, kes vuhab pealinna tänavatel tavalistest harrastusjooksjatest mitu korda kiiremas tempos. „Isegi üks rattur kiitis kord, et jooksen kiiresti. Jooksin temast mööda ja sain aru, et tal endal oli parasjagu päris raske.“

Tallinnas venekeelses keskkonnas üles kasvanud, ent täna vabalt ka eesti keelt kõnelev Patjuk tunnistab, et sporti tehakse küll eelkõige iseenda jaoks, kuid lähedaste inimesteta oleks rasketel treeningutel ja võistlustel vastu pidamine keeruline. Tempotrennides aitab teda näiteks jalgrattaga kõrval sõitev elukaaslane, aga abistajaid on teisigi.

„Treener Harri (Lemberg) võtab väga rahulikult kõike, mis minuga juhtub. Vahepeal võin nutta, aga tema ütleb ikka: jah, trenn oli raske, aga see on normaalne. Ta on vist harjunud lihtsalt sellega, et minuga kogu aeg midagi juhtub. Teine inimene on ema, kes kogu aeg küsib, kuidas mul läheb. Ta ei tea üldse midagi tehnikast ega spordist, aga kui ta vaatab mu võistlust, siis näeb ära, kas mul oli seekord kerge või raske joosta. Ta tunneb ja saab aru kuidagi seda,“ ütleb Patjuk, kelle valjuhäälsemad kaasaelajad on õelapsed.

Patjuk räägib saates muuhulgas sellestki, kuidas vigastuspaus võib osutuda teatud olukorras äärmiselt vajalikuks ja positiivse mõjuga sündmuseks, samuti tuleb juttu maratonijooksu spetsiifikast, sponsoritest, harrastajate treenimisest ja enesearengust. Nagu ikka, võetakse seegi kord ette küsimusmäng. Saadet juhib Karl Rinaldo.

Siim Liblik: see on hea tunne, kui ärgates on valus, sest järelikult elan veel

“Staadionijutud” | Siim Liblik: see on hea tunne, kui ärgates on valus, sest järelikult elan veel by Staadionijutud

Kuula:

Kirjeldus:
Kergejõustikuteemalises taskuhäälingusaates “Staadionijutud” on seekord stuudiokülalise rollis mees nagu orkester, noor kümnevõistleja Siim Liblik.

“Kui ärkan hommikul üles ja kuskilt on valus, siis on väga hea tunne, sest järelikult olen veel elus,” avaldab 41-aastane Liblik oma elu moto.

Liblik pole ammu üksikaladel isiklikke rekordeid uuendanud, kuid on veendunud, et koostöö Mikk Pahapilliga toob Kärts Magneesiumi klubi uhkele esindajale viimaks oodatud arenguhüppe. Liblik möönab, et pole õigesti treenima lihtsalt saanud veel hakata, sest enne tuleb valesti treenimine ära lõpetada.

28. märtsil Siimu sünnipäeval sündinud saadet juhib Karl Rinaldo. Nagu “Staadionijuttudes” kombeks, tuleb ka seekord saate lõpus ettelugemisele kuulajaküsimus.

Rein Sokk: kui Erki sai Sydneys nulli, võtsin klapid peast ja sõitsin koju

“Staadionijutud” | Rein Sokk: kui Erki sai Sydneys nulli, võtsin klapid peast ja sõitsin koju by Staadionijutud

Kuula:

Kirjeldus:
Kergejõustikuteemalise taskuhäälingusaate “Staadionijutud” 28. osas on külalise rollis endine Eesti teivashüppe rekordimees Rein Sokk, keda spordisõbrad teavad hästi ka kui Erki Noole pikaaegset treenerit ja spordikommentaatorit.

Homme 62. sünnipäeva tähistav Sokk, kes valiti 1995., 1996. ja 1997. aastal Eesti parimaks treeneriks, töötas pikki aastaid Nike spordipoe juhatajana ja jagas jooksusõpradele jalatsite osas väärt infot, ent nimetatud kauplus pandi kinni ja tänaseks on spordipedagoogi paberitega mees jõudnud viimaks erialasele tööle.

“Poisid, kellele Vanalinna Hariduskolleegiumis tunde annan, on väga toredad. See on ka minu jaoks suur kogemus, sest kuigi ma olen õppinud õpetajaks, siis hakkasin koolis õpetajana tööle alles kolm aastat tagasi,” ütleb Sokk, kes näeb pedagoogina töötades ka omajagu imelikuna tuntduvaid asju. “Käin oma õpilastega vahel jõusaalis üldfüüsist tegemas. Näen seal vahel inimesi, kes tulevad ilusa ilmaga jõusaali, mobiil käes, jalutama. Ma ei saa neist hästi aru. Jalutada võiks väljas – teha oma tunnine ring. See on kõige odavam, lisaks saab nautida päikest ja loodust. Aga olla umbses jõusaalis, käes mobiil, mille võiks korra päevas tunniks ajaks käest ära panna – seda on kurb vaadata.”

Soku tippmargiks jäi teivashüppes 5.33, millega ta hoiab täna Eesti kõigi aegade väliedetabelis seitsmendat kohta. “Sporditee lõpetamise otsus tuli mul päris kiiresti. See oli vist 1986. aastal. Tegelesin spordikoolis Erki ja teiste poiste treenimisega. Kui poiste trenn sai läbi ja nad siirdusid kooli, võtsin koti ja läksin kilehalli teivast hüppama. Ühtegi inimest kilehallis peale minu polnud. Tegin soojenduse ära ja võtsin teiba välja, kui üks hetk küsis miski minus – miks ma seda teen? Panin teiba tagasi ja läksin oma ühikasse. Võtsin treeningpäeviku, mida olin 17 aastat pidanud, ja kirjutasin: tänasest päevast lõpetan aktiivse sporditegemise – oli tore, aitäh! Kergendus tuli peale pärast seda otsust.”

Koostöö Erki Noolega sai alguse siis, kui tulevane olümpiavõitja pidi minema keskkooli. Nool oli ise öelnud, et sooviks treenida Soku käe all, kuid tema TSIK-is jätkamine rippus tagasihoidlike tulemuste tõttu juukseharva otsas.

“Ma ütleksin, et Tiiu Jurkatamm tegi Erki Noolest olümpiavõitja. Tiiu, kes oli TSIK-is noorteprogrammi juht, tuli minu juurde ja ütles, et kaks 15-aastast poissi ehk Erki ja Meelis tahavad minu juurde tulla. Ma vastasin talle, et need on kaks kõige õnnetumat poissi, pealegi on mu grupp täis. Seepeale hakkas Tiiu nutma, et kui mina neid ei võta, siis saadetakse poisid koju (Nool oli selleks ajaks juba mitu aastat TSIK-is õppinud – toim.). Poleks tema seal nutnud ja mina tema pisarate pärast Erkit oma punti võtnud, poleks Erkist ilmselt olümpiavõitjat saanud,” meenutab Sokk värvikat seika.

Soku ja Noole pikka aega kestnud koostöö lõppes paar aastat enne Sydney olümpiamänge, kus võrukas kuldmedali võitis. Olgugi et treeneri ja sportlase lahkuminek polnud kerge, elas Sokk Tallinnast ETV stuudiost Tiit Rääguga koos võistlust jälgides Noolele kõvasti kaasa.

“Tõkkejooks oli ära. Pakkusin, et kui tuleb aeg 14,50, siis on hästi – Erki jooksis 14,49. Ütlesin, et kui ta heidab nüüd ketast veel 41-42 meetrit, siis on (olümpiavõidu osas) asi lahendatud. Aga kui tuli kettaheide ja esialgu otsus, et ka kolmas katse ei lähe mõõtmisele, siis ma võtsin klapid peast ära ja ütlesin, et mulle aitab küll. Sõitsin autoga kodu poole – meeletu udu oli -, kui mulle helistas Jüri Tiitus Erki fännklubist. Ta ütles, et “me võitleme veel”. Protest oli sisse antud. Sain vist kodus tund aega magada, kui tuli uus kõne, et Erki tulemus pandi ikkagi kirja ja võistlus jätkub,” meenutab Sokk. Millise meeldiva üllatusega Soku jaoks kogu lugu lõppes, seda saab kuulata juba saatest.

Kahetunnises vestluses räägib Sokk veel palju huvitavat Noolest, ent peatub ka oma teivashüppekarjääril, Sergei Bubka alistamisel, teivashüppe õpetamisel, jooksupoe pidamisel, telekommentaatori tööl ja muul. Saadet juhib Karl Rinaldo.

Toruni EM-i eri | Mis tõi Eesti sprinterile ajaloolise finaalikoha?

“Staadionijutud”, Toruni EM-i eri | Mis tõi Eesti sprinterile ajaloolise finaalikoha? by Staadionijutud

Kuula:

Kirjeldus:
Kergejõustikuteemaline taskuhäälingusaade “Staadionijutud” läheb seekord eetrisse erisaatega, kus äsja lõppenud Toruni sise-EM’i võtavad kokku kolm kiirjooksjast debütanti Karl Erik Nazarov, Keiso Pedriks ja Kreete Verlin.

Nagu Eesti meedias juba on kirjutatud, kujunes lõppenud suurvõistlus Eesti viimase kümnendi edukaimaks sise-EM’iks, sest kaheksa parema hulka jõudsid nii mitmevõistleja Risto Lillemets kui ka sprinterina Eesti spordiajalugu teinud Karl Erik Nazarov. Lisaks läksid seekordsed Euroopa meistrivõistlused meie kergejõustikulukku faktiga, et seitsmest sportlasest kuue jaoks oli tegu tiitlivõistluste debüüdiga. Ükski debütantidest ei jooksnud ka lati alt läbi, sõna otseses mõttes tõestas seda meie koondise pesamuna, kõrgushüppes isiklikku rekordit korranud Lilian Turban.

EM-ile vaatavad tagasi tõkkejooksus isikliku rekordi lähedaseid aegu näidanud 26-aastane Pedriks ja 24-aastane Verlin ning sprindis tänu suurepärasele kiirusele, emotsionaalsusele ja vuntsidele ka paljudele teiste riikide spordisõpradele meelde jäänud 21-aastane Nazarov.

Saates tuleb muuhulgas juttu järgnevatel teemadel:
*Kuidas meie debütandid reageerisid, kui esmakordselt koha tiitlivõistlustele lunastasid?
*Kui palju said Karl Erik, Keiso ja Kreete sõpradelt/toetajatelt sõnumeid pärast võistlust?
*Milliste sõnadega saatsid Liivi Eerik ja Andrei Nazarov oma sportlased EM-ile?
*Kas tiitlivõistlustel on ka oma Peeter Randaru?
*Mis üllatas konkurentide soojenduse puhul nii Karl Erikut, Keisot kui ka Kreetet?
*Mida ütles Keiso tõkkesprindis kulla võitnud britile?
*Kas Karl Eriku poolfinaalis joostud Eesti rekord 6,62 oli perfektne sooritus?
*Millised nägid välja trio viimased päevad enne EM-i?
*Kas tänapäeva reeglid, mis ei luba sprinteril ühtegi valestarti teha, tekitavad sportlastes kõva närvipinge?
*Karl Erik ja Keiso hindavad üksteise tõkkesprindi tehnikat ja ootavad huviga suviseid duelle.
*Kreete on saanud treeneritelt seoses tõkkejooksu tehnikaga väga erinevaid nõuandeid.
*Võistlusareeni eripärad. Kas tiitlivõistluste rada oli “kiirem” kui Lasnamäe kergejõustikuhallis?
*Milline roll oli EM-il Eesti koondise taustajõududel?
*Mida õppisid Karl Erik, Keiso ja Kreete EM-ilt ja mida ootavad nad eelolevalt suvelt?

Millise ala peaks valima sprindikomeet Nazarov? Kläbo vs Bolšunov – kellel õigus?

“Mehed ei nuta”: Millise ala peaks valima sprindikomeet Nazarov? Kläbo vs Bolšunov – kellel õigus?

Kuula:

Kirjeldus:
“Mehed ei nuta” peateemad 9. märtsil:

– Mis jäi näppude vahele kergejõustiku sise-EMilt? Kas Risto Lillemets kaotas medali või võitis koha esiviiskus? Miks on Karl Erik Nazarovi edu saladus ja potentsiaal olümpiatasemel?
– Suusaalade MM lõppes tõsise skandaaliga – kas Kläbo diskvalifitseerimine oli õige otsus? Kristjan Ilves tegi kohustusliku tulemuse ära? Mida arvata Saksamaa suusakoondise peatreener Peter Schliekenriederi mõttest, et tuleks seada piir kehamassiindeksile?
– BC Kalev/Cramo: nädalaga VTB-liigas kahest kaks! Aga siiski liiga hilja?

Karl Lumi: tänapäeva inimene võib ka 40-aastasena väga kõrgele hüpata

“Staadionijutud” | Karl Lumi: tänapäeva inimene võib ka 40-aastasena väga kõrgele hüpata by Staadionijutud

Kuula:

Kirjeldus:

published on 2021-02-24T16:19:37Z

Kergejõustikuteemalise taskuhäälingusaate “Staadionijutud” seekordne külaline on äsja 20. korda kõrgushüppes Eesti meistriks kroonitud Karl Lumi.

35-aastane ettevõtjast spordifanatt kuulub kahtlemata Eesti kergejõustikupere huvitavamate persoonide hulka, kelle isa Vello Lumi absoluutne tippmark on tänaseni ei vähem ega rohkem kui ühe sentimeetri võrra pojast parem (vastavalt 2.23 ja 2.22). Karl Lumi on olnud läbi karjääri tuntud kui väga tihti ja stabiilselt võistlev sportlane, kes on alistanud kõrguse 2.10 tänaseks juba 18 (!) järjestikusel aastal. 

“Tahaks saada kokku sellise arvu Eesti meistrivõistluste medaleid, mida mitte keegi kunagi üle lüüa ei suudaks,” muigab Lumi. “Mulle lihtsalt väga meeldib kõrgushüpe. Vahet pole, kas ma olen valmis või mitte, võistlus on ikkagi täielik nauding. Selle nimel ma sporti teengi, et saaksin võistelda ja end proovile panna. Võistlus on ka hea trenni eest, sest suudan end seal paremini kokku võtta. Pealegi on jube mõnus, kui kohtunikud sinu eest latti tõstavad – ei pea ise seda tegema.”

Hiljuti koduõuele kõrgushüppesektori ehitada lasknud Lumi toob saates välja mitmeid huvitavaid nüansse, mis on aidanud tal spordis kaugemale ja kõrgemale jõuda. Muuhulgas käib ta alati – ka suvel – enne etteasteid solaariumis ja võtab mõne lonksu veini, et võistluseelset närvi vähendada.

“Paljud ei tea seda, aga isegi võistlushobused käivad solaariumis. Ja ma ei tea, et nad tahaksid pruuniks saada. On teadlikult tõestatud, et väikeses koguses UVA või UVB-kiirgust toniseerib lihaseid ja teeb need soojaks. Miks muidu lõunamaalased nii head ja kiired on – päike mõjutab omal määral. Inimesed vaatavad ka, et ma olen pooletoobine, kui käin suvel Pärnus enne õhtust võistlust solaariumis, kuigi väljas on 30 kraadi. Kui päev läbi rannas päikese käes vedeleks, siis oleks efekt vastupidine – see teeks uimaseks,” põhjendab Lumi.

“Kui inimene on lapsepõlvest saati teinud sporti, hoiab elustiili heal tasemel ja toitub korralikult, võib ka 40-aastasena hüpata väga kõrgele. Hea näide on Saint-Kitts ja Nevise sprinter Kim Collins, kes tegi 40-aastasena 60 meetris elu kiiremad jooksud. Tänapäeva inimene ei vanane nii kiiresti, kuigi, jah, meil pole plahvatuslikel aladel väga palju näiteid nendest, kes oleksid väga kaua sporti teinud. Üritan seda müüti murda,” lisab Lumi.

Saates tuleb muuhulgas juttu sellest, miks Lumi juba 2005. aastal 20-aastase noorukina Helsingis kergejõustiku MM-iga seonduvalt Soome meediale intervjuusid käis andmas, millise loogika alusel usub ta olevat võimeline praegu kaks korda nädalas tõsiselt treenides veel enda ja isa rekordit murdma, kui palju muutis tema elu tütre sünd ning mis teeb kõrgushüppe sedavõrd nauditavaks spordialaks.

Saate lõpus kuuleb eelmises osas esitatud küsimuse õiget vastust ning selgub seekordne võitja. Saadet juhib Karl Rinaldo.

Genre
Sports

License: all-rights-reserved

Maicel Uibo: Eesti meedia võiks olla sportlaste suhtes grammi võrra positiivsem

“Staadionijutud” | Maicel Uibo: Eesti meedia võiks olla sportlaste suhtes grammi võrra positiivsem by Staadionijutud

Kuula:

Kirjeldus:

published on 2021-02-09T19:26:14Z

Kergejõustikuteemalises taskuhäälingusaates “Staadionijutud” võtab seekord Manta Maja stuudios istet kümnevõistluse Eesti kõigi aegade edetabelis Erki Noole järel teisel kohal paiknev Maicel Uibo.

2018. aasta Birminghami sise-MM-i pronks seitsmevõistluses ja 2019. aasta Doha MM-i hõbe kümnevõistluses pole üleliia palju pikki intervjuusid elu jooksul andnud, mistõttu saab saate esimeses osas just meediaga suhtlemise teemale keskendutud.

“Oma inimesed on oma inimesed. Seal saad olla sina ise. Aga kui on võõras rahvas, siis eks ikka valin rohkem sõnu. Päris kõike, mis pähe tuleb, avalikkuses välja ei ütle. Mina arvates võiks Eestis grammi positiivsema nurga alt olla uudised tehtud. Ebaõnnestumisi tuleb spordis ikka ette, ka teiste riikide sportlastel. Võib-olla kümnevõistlusest on isegi kõige parem näiteid tuua. Vanasti sai tiitlivõistlusel peale 36 kümnevõistlejat, kellest lõpuni jõudis 19-21, vahepeal isegi ainult 16-17 sportlast. Seal on neid äralangemisi, vigastusi ja nullide saamisi nii palju, et kogu aeg suure tõenäosusega midagi juhtub. Ja kui antud võistlusel juhtub midagi muuhulgas ka Eesti poistega, siis nii lihtsalt on. Seejärel küsitaksegi tihti, et mis see ebaõnnestumise põhjus siis oli? No aga ei tea ju, sest kui teaks, siis ei teeks vigu,” ütleb 28-aastane Uibo, kellel on siiski meeles ka üks konkreetne näide, kus Eesti meedia asus teda kaitsma.

Saates tuleb teemaks ka 188-sentimeetrise Uibo lapsepõlv Põlva linnas. Nagu selgub, olid kümnevõistleja tunnistusel kuni kuuenda klassini vaid “viied”. “Kooliga polnud kunagi probleeme, jah. Polnud raske ja polnud ka hinded halvad. Ma arvan, et kui oleks väga üritanud, oleks puhtad “viied” püsinud kauemgi, aga nii palju ma sellest ei hoolinud. “Kolmesid” polnud tunnistusel vist gümnaasiumi lõpuni,” meenutab Uibo, kellele meeldisid kõige rohkem inglise keel ja matemaatika.

Suurte ja silmapaistvate tulemuste kõrval on Uibo sportlaskarjääri mahtunud ka mitmeid tõsisemaid vigastusi, mis pole lasknud pikemat aega treenida. Uibo toob välja abikaasa, olümpiavõitja Shaunae Miller-Uibo perekonna toe. “2016-2017 oli kõige raskem periood minu jaoks. 2018. aasta sise-MM-il sai see mõõn läbi lõpuks, aga seejärel tekkis kohe kannavigastus, millega käisin sama aasta lõpus operatsioonil. Ega selline aeg lihtne polnud. Siiani on olnud aga alati motivatsioon varasemast paremana tagasi tulla. Abikaasa ja pere on kõvasti abiks olnud nendel aegadel, mil ka (rahaline) toetus oli nullilähedane. Shaunae pere võttis mind 2017. aastal oma tiiva alla Bahamal. Elasin ja tegin seal trenni ju mitte millegi eest. Suur tänu neile, sest ilma nende toeta poleks see kõik võimalik olnud,” sõnab Uibo.

Saates meenutab Uibo oma esimest treenerit, hiljuti meie seast lahkunud Sulver Arundit, samuti annab ta põhjaliku ülevaate oma üksikalade hetkeseisust ja treeningute ülesehitusest ning räägib erinevates riikides treenimisest ja elamisest.

Saate lõpus saab taas vastuse eelmise korra küsimus ja loositakse välja “Staadionijuttude” erilahendusega spordisärk ja Uibo pühendusega kaart. Saadet juhib Karl Rinaldo.

Genre
Sports

License: all-rights-reserved