Mis juhtub, kui inimesed saavad oma säästude üle ise otsustada?

Mis juhtub, kui inimesed saavad oma säästude üle ise otsustada?

Kuula:

Kirjeldus:
Keskerakonna, EKRE ja Isamaa koalitsioon on kokku leppinud, et II pensionisammas muutub vabatahtlikuks. Kuidas see reform ellu viiakse ning millist mõju avaldab see Eesti inimestele ja majandusele?

Arutelu juht: Mirko Ojakivi
Osalejad: Helir-Valdor Seeder, Andres Sutt, Rain Lõhmus, Kristjan Järvan
Korraldaja: Isamaa

Arutelu toimus 9. augustil Paides. Vabas õhus tehtud salvestusele lisavad värvi tuule puhumine, lehtede kahin ja vihma krabin.

Kristjan Järvan ja Heido Vitsur, “Legend sambast”

Minu käest on ikka ja jälle küsitud arvamust pensionite kohta. Ega ma ei oska sellistel juhtudel midagi paremat teha kui viidata oma viis ja pool aastat tagasi Postimehes ilmunud artiklile “Legend sambast”, mis lõppes sõnadega: “Kui keegi üritab tõestada, et kuskil on olemas sammas, mis võimaldab keskmisel eestlasel viimased 25 eluaastat sambat tantsida, siis on see ühemõtteliselt halb. Kui me aga vaatame pensioni kui eufemistlikku koondnimetust vaesusele, haigustele ja surmale, siis on pensionidebatil väga oluline, isegi ainulaadne roll. Mulle tundub, et pension on pea ainus aines, mille kaudu lõbuühiskond ääri-veeri üldse surmast rääkida suudab. Seetõttu lubatagugi mul lõpetada omapoolse panusega sellesse arutellu: kindlaim pension on hea tervis ja parim sammas on vähestele antud anne õigel ajal surra.”

Viimasel ajal on sambaviisid jälle õhus, eriti palju tantsitakse teise samba ümber. 15. veebruaril kogunesid EBS-i stuudiosse pensionidebatti pidama kolme põlvkonna esindajad. Vanuse järjekorras olid nendeks presidendi majandusnõunik Heido Vitsur (sünniaasta 1944), saatejuht ise (sünniaasta 1966) ja viimasel ajal teise samba terava kriitikaga tuntust kogunud Kristjan Järvan (sünniaasta 1990).

Minu jaoks sai vestlus õige hoo sisse kusagil saate viimases kolmandikus, kui Heido tõdes, et me seisame selles probleemistikus vastamisi Pareto endaga (saate ühe võimaliku pealkirjana mõlkuski mul päris pikalt meeles “Vilfredo varjus”). Olgu siinkohal mainitud, et Pareto jaotusest oli pikemalt juttu “Tähenduse teejuhtide” kaheksandas saates (“Juhuslikud suurused”)**, kus mu saatekülalisteks olid professorid Ene-Margit Tiit ja Marju Lauristin.

Kui siin juba enesetsiteerimiseks läks – eks seniilsus hiili mullegi vaikselt ligi – siis toon ära veel ühe asjassepuutuva artikli lõpusõnad***: “Seetõttu ei ole sugugi üllatav, et Brüsselist ja selle kohalikest harukontoritest kostub murelikke toone populismi võidukäigu pärast. See mure on õigustatud. Populism on ohtlik, demokraatia on ohtlik, elu ise on ohtlik. Meie tõelised probleemid algavad sellest, et valgustatud tänavad, õigeaegselt saabuvad bussid ja usaldusväärselt voolav joogivesi on meil lubanud selle vääramatu tõsiasja hetkeks unustada. Sagenevad pensionipaanikad on eelkõige märk sellest, et see teadmine tuleb tagasi.”

Head kuulamist!