Kas teadsite, et verd imevad vaid emased sääsed?

Innovaatika #27: kas teadsite, et verd imevad vaid emased sääsed? by Innovaatika

Kuula:

Kirjeldus:
Eestis lendab ringi pisut üle kolmekümne liigi pistesääsklasi (Diptera: Culicidae), mida meie kõik tunneme lihtsalt sääskedena. Vaid osa neist liikidest kuuluvad aga nii-öelda Eesti lennuväe hulka ja kimbutavad suvekuudel rahulikult aias askeldavaid või linnatänavail kõndivaid inimesi.

Nagu juba öeldud, siis meid pistavad – just pistavad, mitte ei hammusta nagu parmud – ja meilt imevad verd vaid emased sääsed, kes vajavad proteiini, et muneda munad. Kui veri võetud ja munad munetud, liituvad ka emased sääsed isastega, kes kogu oma elu vältel toituvad vaid nektarist ja muudest taimemahladest.

„Kuna sääskede puhul on erinev viis, kuidas nad talvituvad – mõned munadena, mis kooruvad kohe kevadel, mõned aga vastsetena, mis samuti kevadel kohe toimetama hakkavad, või emassääskedena, kes hakkavad alles kevadel munema –, siis jätkub sääski ja nendest tulevat nuhtlust tervesse suvesse. Aga kui tahate teha vaatlust, siis võite panna tähele, et kevadel ja hilissuvel lendavad ringi erinevad sääsed, kes on ka erineva välimusega,” räägib Eesti Maaülikooli sääseuurija Heli Kirik.

Lisaks sellele, et sääsed on tüütud ja kimbutavad nii inimesi kui loomi, on nad tegelikult ka ohtlikud. Praeguses pandeemiaolukorras oleks vaja tähelepanelikumalt vaadata, kuidas ja milliseid haigustekitajaid sääsed levitavad.

„Malaaria on ehk kõige tuntum haigus, mida sääsed levitavad. Eksiarvamus on see, et malaaria on vaid kuumade ja kaugete maade mure. Ka Eestis on keskajal seda haigust levinud, toona tunti seda kui halltõbe. Aga kergemate sümptomitega haiguseid levitavad sääsed ka täna, mis tähendab, et igal juhul on mõistlik neid putukaid endast eemale hoida,” räägib Kirik.

Vaatamata verd imevate putukate olulisusele tüütute segajate ja haigustekitajate kandjatena on need lülijalgsed Eestis vahepeal pikka aega teadusliku tähelepanuta jäänud. Arvestades nii meil kui ka mujal maailmas toimuvaid kiireid muutuseid, on paras aeg kohalike pistesääsklastega lähemat tutvust teha. Nii kutsubki Kirik noori maaülikooli õppima, sest putukamaailma uurimisel on tema kõrval ruumi veel paljudele särasilmsetele teadlastele.

Stuudios käis sääskedest rääkimas Eesti Maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudi doktorant, sääseuurija Heli Kirik. Teadus- ja haridus-podcast’i „Innovaatika” juhtis ajakirjanik Martin Hanson. Küsimuste, kommentaaride ja parandustega palume pöörduda toimetuse poole kirja teel, kirjutades aadressil innovaatika@ekspressmeedia.ee.

Insenere on maailmale vaja, et maailm õigesti töötaks

Innovaatika #24: insenere on maailmale vaja, et maailm õigesti töötaks by Innovaatika

Kuula:

Kirjeldus:
Eesti Maaülikool ootab uueks õppeaastaks jälle uusi kirglikke inimesi insenerideks õppima, üks valik on võtta fookuseks näiteks biotehnoloogiad. Sellise haridusega inseneridel on tööpõld lai ja pikk, sest neid inimesi, kes oskaksid maailma töös hoida, on vaja nii vabrikutes, farmides kui ka IT-ettevõtetes.

Kevad tähistab aga haridusmaastikul lõpueksameid ja sisseastumiskatseid. Kuid enne kõike seda on vaja jõuda selgusele, mida on üldse huvi ja soov edasi õppida, millega oma elu siduda. Räägimegi kahe Eesti Maaülikooli teadlase ja lektoriga, miks peaks valima just maaülikooli ja insenerihariduse, milline on inseneri koht ühiskonnas ja mida saab maaülikoolis õpituga pihta hakata. Edukad ühiskonnad ja majandused toimivad paljuski insenerielukutse esindajate peal.

„Ülikooli roll ühiskonnas on lihtsustatult kolmetahuline: esiteks teaduse tegemine, siis järgmise põlvkonna õpetamine, ja kolmandaks ühiskonnale (näiteks ettevõtetele) suunatud teenuste pakkumine. Meie, eriti minu profiil on keskendunud viimasele kahele: õpetamisele ja ülikooli poolt pakutavate teenuste korraldamisele. Oluline ju on, et tehtav teadus ja väljaõpetatud inimesed leiaksid rakendust õigetes kohtades. Kuid ka see, et me koolitaksime neid inimesi, keda reaalselt vaja on,” räägib maaülikooli õppejõud Tõnu Leemet.

Maaülikooli lektor Marten Madissoo lisab, et inseneriks olemine on lisaks haridusele ka mõtlemisviis, suhtumine. „Meid huvitab, kuidas asjad toimivad, kuidas neid paremaks teha ja ühiskonna hüvanguks rakendada. Meie õpetamegi seda, millest maailm koosneb, kuidas asjad omavahel suhestuvad ja käituvad. Teeme seda nii teoreetiliselt kui ka praktiliselt. Meil on oma labor, kus teeme asjad, mida teoorias õpime, kõik ka praktiliselt läbi. Pole palju kohti, kus noored saavad näiteks uurida veerand miljonit eurot maksavaid masinaid, meil on vahel sellised traktorid laboris olemas,” lisab lektor.

Stuudios käisid Eesti Maaülikooli pakutavast inseneriharidusest lähemalt rääkimas ülikooli tehnikainstituudi mõõtetehnika teadur, õppejõud Tõnu Leemet ning hüdraulika ja pneumaatika lektor Marten Madissoo. Teadus- ja haridus-podcast’i „Innovaatika” juhtis ajakirjanik Martin Hanson.

Küsimuste, kommentaaride ja parandustega palume pöörduda toimetuse poole kirja teel, kirjutades aadressil innovaatika@ekspressmeedia.ee.

Telia Eesti tahab tuua naised tehnoloogiasse

Tööelu #17: Telia Eesti tahab tuua naised tehnoloogiasse by Tööelu

Kuula:

Kirjeldus:
Uuringud näitavad, et kõige paremini töötavad need ettevõtted või töögrupid, mille liikmeskond on mitmekesine. Rassiliste, vanuseliste ja taustaerisuste kõrval on äärmiselt oluline, et gruppi kuuluks ka naisi. Telia Eesti üheks järgmiste aastate eesmärgiks ongi suurendada naiste osakaalu tehnoloogiavaldkonnas.

„Minu näide on siin küll äärmiselt asjakohane. Mina alustasin aastaid tagasi Telias sekretärina ja liikusin läbi erinevate ametikohtade ettevõtte personalidirektoriks. Meil on äärmiselt oluline pakkuda ettevõttes võimalusi areneda ja liikuda. Seda nii Eestis, kuid meil on rahvusvahelise ettevõttena võimalused teha seda ka väljaspool,” räägib Telia Eesti personalidirektor Ingrid Viinapuu. Telia Eesti kohta ütleb Viinapuu, et ettevõte on oma töötajaskonnalt väga hea läbilõige Eesti elanikkonnast.

Rikkalik töötajaskond ja ametite paljusus on pannud kriisiajal ka Telia rohkem jälgima, kuidas töötajad hakkama saavad ning personalidirektori sõnul on praegu olukord hea. „Loomulikult on neid, kellele hetkeolukord, distantsilt töötamine, sobib. On aga ka neid, kellel on raskem. Siin olemegi meie abiks olnud ja püüdnud leida lahendusi, kuidas inimesi motiveerida ja toimekana hoida. Näiteks oleme oma kontorid pea alati inimestele avatuna hoidnud,” lisab Viinapuu.

Telia mõtestab laiemalt ka tööd kui tervikut

Peaga töötavate inimeste hulgas on kaugtöö ja paindlike töösuhete – maakeeli kodukontori – teema olnud aktuaalne juba aastaid. Suhtumine on alati olnud, et oluline ei ole, kus või millal tööd tehakse, peaasi et töö on tehtud. Koroonakriis on surunud aga jõuga enamiku inimesi kodust töötama. Palju on neid, kes ei jõua ära oodata hetke, kui saaks uuesti kontorisse. Aga palju on ka neid, kes igapäevaselt seda teed jalge alla enam ei võtagi.

„Oleme juba otsustanud, et ühe maja, kus varem meie inimesed töötasid, paneme üldse kinni. Seda täpselt selle pärast, et pärast kriisi ei ole enam nii palju inimesi korraga kontorisse tööle tulemas. Paljud on juba selgelt väljendanud oma soovi ka tulevikus kasutada kaugtöö võimalust. See on igati normaalne ja me olime niikuinii selles suunas liikumas. Pandeemia lihtsalt kiirendas seda arengut,” selgitab personalidirektor.

Töö kui terviku mõtestamine hõlmabki seda, et otsa vaadatakse sellele, kuidas ja miks tööd tehakse, millal ja kus on inimesed seda tööd tehes kõige tulemuslikumad ning õnnelikumad ja nii edasi. Mõte on muuta Telia veelgi efektiivsemaks ja ligitõmbavamaks tööandjaks.

Personalijuttude podcast’is oli külaliseks ja vestluspartneriks Eesti suurima telekomiettevõtte Telia Eesti personalidirektor Ingrid Viinapuu. Saatejuht oli ajakirjanik Martin Hanson. Kõik kommentaarid, küsimused ja ettepanekud saates räägitu osas palume saata aadressile tooelu@delfi.ee.

Ehitame maja #22: terrassist saab suvisel ajal elutoa ja köögi pikendus

Ehitame maja #22: terrassist saab suvisel ajal elutoa ja köögi pikendus by Ehitame Maja

Kuula:

Kirjeldus:
Kevad läheneb suure hooga, isegi kui hetkel õuest paistev vaade seda arvata ei lubaks. Kevad on aga parim aeg võtta ette uue terrassi ehitus või vana renoveerimine, et saaks suvel seda elutoa ja köögi pikendust täiel rinnal nautida. Aga kust pihta hakata, milline terrass endale ehitada?

Saade „Ehitame maja” keskendub oma uusimas salvestuses just terrassidele, nende õigele ehitusele ja materjalivalikule. Räägime täpsemalt lahti selle, millal, millest ja kuidas oleks mõistlik meie kliimasse terrass ehitada. Lisaks süüvime filosoofiasse, mis see terrass üldse on, mis eesmärki kannab ja kellele on mõeldud.

„Eesti niigi lühikest suve võiks nautida täiel rinnal ja terrass on kindlasti üks lahendus, mis lubab meil seda teha. Võttes arvesse praegust olukorda maailmas, siis annab terrass võimaluse olla õues just turvaliselt ja eraldatult,” ütleb Baltikumi suurima väärispuidu edasimüüja AS MASS esindaja Sven Kirsipuu, lisades, et just nüüd on parim aeg hakata endale unistuste terrassi planeerima, et jõuaks selle enne aasta parimate ilmade saabumist ka valmis ehitada.

Kuigi AS MASS pakub vaid materjali terrasside ehituseks, oskab firma esindaja anda ka nõu, milline üks tänapäevane terrass olema peaks. Kirsipuu ütleb, et ühelt poolt tuleks terrassi kujundamisel lasta oma kujutlusvõimel lennata ja plaanida sellesse eluaseme suvisesse pikendusse kõik, mis tundub vajalik: basseinid, tünnisaunad, kööginurgad, istumisalad, katused, teerajad ja nii edasi.

„Terrass ei pea olema maja küljes, samuti ei pea ta olema maja taga. Nüüd jõuamegi otsapidi planeerimise juurde, mis nõuab tehnilist lähenemist. Terrass peaks arvestama päikese liikumist, et püüda kinni võimalikult palju niigi defitsiitset päikest, samuti peaks vaatama, et terrass ei jääks tuulekoridori. Veel peaks tegema selgeks pinnase, kuhu terrass paigutatakse – kas see kannab raskeid objekte, ei vaju ja nii edasi. Planeerimise puhul on oluline, et kõik algab juba karkassist – aluskate, terrassilaak ja kandurite valik. Kui on teada, kuhu terass tuleb, siis selle järgi saab arvestada vajalikud kõrgused kuni kinnitussüsteemi ja laua paksuse valikuni välja. Planeerimist tuleks alustada justnimelt maapinnast,” selgitab Kirsipuu.

Kui see kõik on tehtud, tulebki minna AS-i MASS lattu – praeguses olukorras nende kodulehele – ja leida terrassi jaoks sobilikud materjalid. Hetkel on terrassiehituses trend kasutada kõvapuitu, sest on aru saadud, et saar, lehis ja mänd, mida tavaliselt terrassi ehituses kasutatakse, on oma tiheduselt keskpärased ja jäävad vastupidavuselt alla kõvapuidust puiduliikidele, nagu ipe, cumaru ja garapa. Näiteks männi, lehise ja termosaare erikaal on ligi 300–600 kg/m3. Võrdluseks: tamm on ligi 600 kg/m3, eksootilised puiduliigid cumaru, ipe, garapa 900–1100 kg/m3. Samuti on trendiks eelistada looduslikke materjale.

Sama oluline, nagu on terrassimaterjali valik, on ka kinnitussüsteem. Aeg on edasi läinud ja turule on jõudnud väga palju erinevaid häid terrassi kinnitussüsteeme, nagu klamberkinnitus, distantsvahe kinnitussüsteem ja nii edasi, seega komposiitmaterjalist terrassi enam nii palju ei eelistata. Kuigi terrassi ehitusega saab hakkama igaüks, kes elus natukene saagi ja haamrit käes on hoidnud, siis Kirsipuu soovitab keerulisemate terrassilahenduste puhul pöörduda ikkagi professionaalide poole.

„Meilt saab osta maailma parimat terrassimaterjali, aga ka kõike muud vajalikku terrassi ehitamiseks. Kaasa arvatud soovitusi, kuidas ehitada endale parim terrass, et nautida tulevat suve täies hiilguses,” mainib Kirsipuu.

Saates rääkis terrassiehitusest AS-i MASS esindaja Sven Kirsipuu. Saadet juhtis ajakirjanik Martin Hanson. Kõikide küsimuste, ettepanekute ja kommentaaridega palun pöörduda meie poole kirjalikult: ehitamemaja@ekspressmeedia.ee.

Maxima on muutunud atraktiivseks tööandjaks

Tööelu #15: Maxima on muutunud atraktiivseks tööandjaks by Tööelu

Kuula:

Kirjeldus:
Personaliuudiste podcast’i „Tööelu” uusimas saates on külas Eesti ühe suurima jaeketi Maxima personalijuht Lea Kimber, kes räägib lähemalt, kuidas on muutunud Maxima kuvand inimeste silmis, milliseid hüvesid pakutakse lisaks palgale, miks alustab jaekett e-õppe lahenduse juurutamisega ja kuidas on 3700 töötajaga hiigelettevõte saanud hakkama koroonapandeemiaga.

„Nagu ka teistel jaekettidel, nii on ka Maximal kriisiaeg läinud pigem hästi. Rääkides töötajatest, siis on Maxima muutunud inimeste silmis väga kindlaks tööandjaks, kuhu soovitakse tööle tulla. 80 protsenti nendest töötajatest, kes kriisi alguses meile tööle tulid, on tööl siiani ja plaanivad ka meile jääda,” selgitab Kimber.

Koroonaepideemiaga võitluses on Maxima olnud eesrindlik. Paljud meetmed viiruse leviku takistamisel võttis Maxima kasutusele esimesena. Näiteks hakkas Maxima oma kauplustes pakkuma klientidele tasuta maske juba enne vastavasisulist vabariigi valitsuse otsust.

Hetkel oleme koostöös Kaupmeeste Liiduga kaardistamas vaktsineerimise vajadust.
„Me ei hakka kindlasti tegema selliseid otsuseid, et inimesed, kes end ei vaktsineeri, ei saa Maximas töötada. Samas me peame tagama turvalise ostukeskkonna. Seetõttu desinfitseerime pidevalt oma poodides nii kärusid kui ka muid pindasid, meie töötajate tervist kontrollitakse ja jälgime pidevalt, et kantaks maski või visiiri,” selgitab Kimber.

Maxima kuvand muutub

Personalijuht lisab, et praegune aeg on muutnud seda kuvandit, mis Maximast ehk paljude inimeste peas aastaid oli – probleemid keelt mitte oskavate müüjatega, väikesed palgad ja nii edasi. Hetkel vaadatakse Maximat kui kohta, mis kuhugi ei kao, kindlat tööandjat, kes hoolib oma inimestest ja pakub tööd kõigile, kes seda soovivad.

„Kindlasti pole meil võimalik maksta oma töötajatele näiteks IT-spetsialistidega võrdseid palku. Aga olme kindlasti konkurentsivõimelised Eesti turul ja meie väärtuspakkumine on kindlasti parem kui teistel. Meil on kõikidele töötajatele tasuta lõunasöök, toetame vabade päevadega neid, kellel on laste tõttu seda vaja, lisaks maksame töötajate lastele hea õppeedukuse eest igakuist stipendiumi,” selgitab Kimber.

Iga kriis saab kord otsa ja nii ka koroonast tingitud seisak. Maxima püüab olla valmis ka nendeks aegadeks, kui saame minna tagasi „normaalse” elu juurde. Selleks on Maxima toonud enda maja sees välja kaks lahendust: mentorluse ja e-õppe keskkonna. Esimese tegevuse puhul antakse uuele töötajale kohe kõrvale kogenum, et inimesel tekiks kiiremini edutunne. Teine lahendus pakub töötajatele võimalust saada kõrgel tasemel koolitusi. Peamiselt küll oma töö paremaks tegemiseks mõeldud seminare, kuid Kimberi sõnul on plaan hakata pakkuma ka üldharivaid koolitusi.

Tööelu- ja personalijuttude podcast’i 15. saates oli külaliseks ja vestluspartneriks Eesti ühe suurima jaeketi Maxima personalijuht Lea Kimber. Saatejuht oli ajakirjanik Martin Hanson. Kõik kommentaarid, küsimused ja ettepanekud saates räägitu osas palume saata aadressile tooelu@delfi.ee.

Plastkatus, mis näeb välja nagu esiisade ehitatud

Ehitame maja #21: Plastkatus, mis näeb välja nagu esiisade ehitatud by Ehitame Maja

Kuula:

Kirjeldus:
Kerged ja kiiresti paigaldatavad plastkatused on tulnud selleks, et jääda. Taaskasutatud plastist toodetud katusematerjal ei pruugi küll sobida kõigile või igale hoonele, kuid kindlasti ei tasu uut materjali karta või eirata. Mida aga tegelikult kujutab endast Tšehhist pärit plastkatus, millisel kujul seda materjali saada on ja kuidas plastkatust paigaldatakse?

Juba seitse aastat toob Tanel Kuningas Eestisse Tšehhis toodetud plastkatuseid. Kui algus oli keeruline ja inimestele plastist katusematerjali eeliseid raske selgeks teha, siis nüüd pannakse aastas umbes kümnele majale autotööstuses tekkinud plastijääkidest katused. Eestlane on plastkatuse omaks võtnud.

„Peamiselt müüme Eestis laastukatust, mis sobib põhiliselt ikkagi maamajadele ja suvilatele. Kaugelt vaadates ei oska küll keegi arvata, et katusel on plast. Lisaks sellele, et katus näeb hea välja, on see vastupidav ja kerge ega ole kindlasti kallim muudest sama klassi materjalidest. Lisaks on plastkatuse paigaldus kiire ega erine tavalise laastukatuse majale löömisest,” selgitab Kuningas.

Plastkatuse brändi looja täpsustab, et nemad on keskendunud ikkagi peamiselt täislahenduse pakkumisele – vana katuse lammutus, materjali tarne ja uue katuse ehitus. Kuningas ütleb, et kuigi plastist katuse ehitamises ei ole midagi keerulist, siis kiiremini saab katuse tehtud, kui usaldada see professionaalide hoolde.

„Ise võib kulutada palju aega, lugedes manuaale ja uurides tehase soovitusi materjali õigeks kasutamiseks. Meie paneme uue katuse – olenevalt muidugi suurusest ja keerukusest – majale peale nii kümne päevaga,” selgitab Kuningas ning soovitab täpsema info, piltide ja pakkumise saamiseks pöörduda nende kodulehele www.plastkatus.ee.

Saate „Ehitame maja” uusim salvestus keskendub katustele. Saates rääkis katusematerjalidest ja tulevikuplaanidest Plastkatuse brändi looja ning Tšehhis toodetud katusematerjali maaletooja Tanel Kuningas. Saatejuht on ajakirjanik Martin Hanson.

Kõikide küsimuste, ettepanekute ja kommentaaridega palun pöörduda meie poole kirjalikult aadressil ehitamemaja@ekspressmeedia.ee.

Toidukadu on kõige väiksem selle tootmises

“Innovaatika” #24: Toidukadu on kõige väiksem selle tootmises by Innovaatika

Kuula:

Kirjeldus:
Märtsikuu kolmas teadus- ja haridussaade „Innovaatika” keskendus toidule, peamiselt selle raiskamise ja äraviskamise valusale teemale. Pikalt on räägitud, et pool maailma viskab ära sellise hulga toitu, mis teisel poolel on puudu. Mis pilt vaatab vastu 2021. aastal, kui räägime toidust, selle kasvatamisest ja tootmisest, raiskamisest ning äraviskamisest?

2008. aasta tõi maailma ajalukku huvitava olukorra, kus ühel hetkel elas maailmas korraga sama palju rasvunud ja näljahädas inimesi – umbes 800 miljonit. Nüüdseks on meil rasvunuid planeedi elanike hulgas muidugi kordi enam, samas kui näljas elavate inimeste hulk langeb. Elame suurema osa planeedi ulatuses arulagedas toidu ülekülluses, mis omakorda toob kaasa ka hoolimatu suhtumise sellesse, mida sööme, kuidas seda hoiame ja raiskame.

„Toidukaod tootmises ja raiskamine järgmistes toidutootmis- ning tarbimisetappides on korraga nii majanduslik, sotsiaalne kui ka hariduslik probleem, millele ei ole lihtsat ja kiiret lahendust. Kindel on see, et ükski inimene ei taha toitu raisata, kuid paratamatult seda ette tuleb ja kui arvutada kokku kõik inimesele sobilikud raisku läinud toidukilod, siis saame nii maailma kui ka Eesti lõikes hämmastavalt suured numbrid,” räägib Eesti Maaülikooli majandus- ja sotsiaalinstituudi professor Rando Värnik.

Professor pakub välja, et lahendus oleks süsteem, kus toidukadusid ja raiskamist oleks võimalik objektiivselt vaadelda. Süsteem, kuhu iga toiduahela osa saab panna oma kaod, raiskamised kirja. „Sellisel juhul oleks võimalik näha, kus ja milliseid kadusid esineb. See aga annab kohe kaks võimalust: astuda samme kao vähendamiseks või leida viis, kuidas pöörata kadu uueks äriks,” mainib Värnik.

Hea näide siia on piimatööstuses juustutootmise kõrvalprodukt vadak, mis pikalt oli tootjatele kulu, kadu ja jääde. Nüüdseks on sellest lisaproduktist saanud aga väga nõutud tooraine kogu maailmas. Jäätmetest ja kaost on arenenud välja uus äri, millega koos on kadunud ka toidukadu.

Professor Värnik ja tema meeskond said selle aasta veebruaris kaante vahele uuringu „Toidujäätmete ja toidukadude teke Eesti põllumajanduses ja kalanduses“, kus vaadeldi seda, milline on toidukadu toidutootmises ehk ahela esimeses osas.

„Tulemused olid üllatuslikud, sest osas toidutootmisvaldkondades on olukord Eestis parem, kui arvasime, teistes, kus seda ei ootaks, aga jälle halvem. Üldises pildis oleme oma probleemidega Skandinaavia ja Euroopaga samas seisus. Paremaks saab aga minna peaaegu igas tootmises,” mainis Värnik.

Stuudios käis toiduraiskamisest ning selle vastu võitlemisest lähemalt rääkimas Eesti Maaülikooli majandus- ja sotsiaalinstituudi professor Rando Värnik. Teadus- ja haridus-podcast’i „Innovaatika” juhtis ajakirjanik Martin Hanson.

Küsimuste, kommentaaride ja parandustega palume pöörduda toimetuse poole kirja teel, kirjutades aadressil innovaatika@ekspressmeedia.ee.

Innovaatika #20: piimandus on Eesti põllumajanduse eredaim täht

Innovaatika #20: piimandus on Eesti põllumajanduse eredaim täht by Innovaatika

Kuula:

Kirjeldus:
Märtsikuu esimeses teadus- ja haridussaates „Innovaatika” räägime pikemalt Eesti piimandusest ning sellest, kuhu Eestile nii oluline valdkond 21. sajandil suundumas on. Kohalik piimatootmine on võimas, pikkade traditsioonidega ja nüüd teel uude ajastusse, kus laineid lööb digitaliseerimine, värsked tootmissuunad ning mahe maailmapilt.

„Toidu tootmises on piimandussektori eripäraks Eestis see, et me teeme siin praktiliselt kõik ise, alates sööda tootmisest kuni tarbijatoodeteni, millest üks osa tarbitakse ära Eestis kohapeal ja teine osa läheb väga erinevatele eksportturgudele. Lisaks on aastakümnete jooksul Eestis välja arendatud terviklik piimandust toetav võrgustik jõudluskontrolli, aretusühistu, kutse- ja kõrghariduse, teaduse- ja arendustegevuse ning innovatsiooniga tegelevate asutustega,” selgitab Eesti Maaülikooli majandus- ja sotsiaalinstituudi direktor Ants-Hannes Viira.

Viira lisab, et üheks oluliseks piimanduse edu aluseks on ka pärast iseseisvumist tehtud laiaulatuslikud investeeringud Eesti farmides – oleme jõudnud olukorda, kus Eestis on maailma uusim tehnoloogia.

„Piimatöötlemises on asi keerulisem. Kõiki piimatööstusi on küll kaasajastatud, aga ühtki uut suurt ja kaasaegset piimatööstust ei ole peale nõukogude aja lõppu rajatud. Seega on arvestatav arenguruum, nii efektiivsuse kui kvaliteedi osas. Eesti toiduainetööstuse ekspordivõimaluste realiseerimisel on olulisem osa kanda just suurematel tööstustel,” selgitab Viira. Samas märgib ta, et Eesti tarbijad naudivad siiski väga mitmekesiseid ja kvaliteetseid piimatooteid ning sellele annavad oma tugeva panuse just viimastel kümnenditel rajatud paarkümmend talumeiereid.

Miks aga on piimandus saavutanud Eestis sellise tähtsuse? Põhjus lihtne: meie niitude ja neil kasvava taimestiku liigirikkus loob ülisoodsad tingimused karja pidamiseks, mis omakorda annab väga häid tulemusi lüpsil. Praegu peetakse Eestis ligi 85 000 piimalehma, millele lisandub sama palju noorloomi. Lisaks sellele, et piimatoodetega suudetakse katta ära kogu Eesti vajadus, tegeletakse tugevalt ka ekspordiga.

„Ajad muutuvad ja sellega seoses ka piimanduse olukord. Näiteks on täna üheks oluliseks ekspordiartikliks vadakupulber, mis läheb suures koguses Hiina, kus sellest valmistatakse lastetoite. Pikki aastaid oli vadak piimandussektoris tülikaks jääkproduktiks, millest vabanemine oli kulukas. Täna teenitakse sellega raha,” selgitab MTÜ Piimaklaster juhataja Hardi Tamm.

Kuigi valdkond näib esmapilgul vanamoeline, on väga uuenemisaldis piimandus aktiivselt uusi lahendusi otsimas ka digitaliseerimise ja innovatsiooniprojektide kaudu. Näiteks on farmikatseni jõudnud täielikult eestlaste arendatud lahendus, vasika naha alla sisestatav tervisekiip ja seda lugev tarkvara. Kiip suudab analüüsida looma tervisenäitajaid ilma inimese osaluseta, tuvastades looma haigestumise kaugelt enne seda, kui hakkavad ilmnema välised sümptomid, ja anda varase teavituse karjapidajale. Haigestunud looma suurest rühmast eraldamisega saab ülejäänud karja nakatumisest päästa. Sellega hoitakse kokku tööaega, kuid jõutakse sekkuda varem, mis vähendab vajadust raviks ja sellega ka üldist ravimite kasutamist.

„Ühelt poolt on kasutegur sellest projektist ilmne, kuid ära ei tohi unustada ka seda, et kõik selline informatsioon ja andmed eraldivõetuna on ka ise toode ja väärtuslik müügiartikkel, mille alusel saavad teised firmad teha oma tooteid paremaks, ülikoolid tegeleda teadustööga ja nii edasi,” selgitab Tamm 21. sajandi põllumajanduse suundumusi.

Stuudios käisid Eesti piimandusest lähemalt rääkimas Eesti Maaülikooli majandus- ja sotsiaalinstituudi direktor Ants-Hannes Viira ning MTÜ Piimaklaster juhataja Hardi Tamm. Teadus- ja haridus-podcast’i „Innovaatika” juhtis ajakirjanik Martin Hanson.

Küsimuste, kommentaaride ja parandustega palume pöörduda toimetuse poole kirja teel, kirjutades aadressil innovaatika@ekspressmeedia.ee.

Täppistaimekaitse päästab maailma!

Innovaatika #21: täppistaimekaitse päästab maailma! by Innovaatika

Kuula:

Kirjeldus:
Märtsikuu teine teadus- ja haridussaade „Innovaatika” toob kuulajate ette paljudele täiesti uue termini – täppistaimekaitse. Mis see on ja mida head endaga põllumajandusse kaasa toob, sellest on stuudios rääkimas Eesti Maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudi professor Eve Veromann.

Inimene on looduse enda tahte järgi allutamiseks võtnud kasutusele vägagi invasiivsed vahendid, mis on viinud meid olukorda, kus mullaviljakus langeb, põhjavee kvaliteet alaneb, veekogud kannatavad põllumajanduskeemia surve all, saagikus väheneb. Oleme looduse lihtsalt ära kurnanud. Kuid kuna loodus, täpsemalt muld, on ainus, mis meile toitu kasvatab, tuleb temaga ka edaspidi koostööd teha – nüüd aga targemalt, täpsemalt, nutikamalt.

„On veel üks uus termin, mida aina tihemini kasutatakse – ökosüsteemi teenused. Ökosüsteemi teenused ehk loodushüved on teenused, mida me igapäevaselt naudime ja kasutame, mille najal püsib meil majandus, toidutootmine ja elamisväärne keskkond. Nagu ikka on igal teenusel ka oma hind, mida tuleb võtta arvesse teenuse kasutamisel. Kuni siiani ei ole me sageli teadvustanud loodushüvede panust, aga samas kasutame neid igapäevaselt, näiteks tolmeldamise ja kahjuritõrje hüve põllumajanduses. Selleks, et põllumajandus oleks jätkusuutlik, peavad olema tagatud head tingimused loodushüvede säilimiseks,” selgitab Veromann ka täppistaimekaitse viimase aja kiiret arengut.

Elurikkuse ja loodushüvede koostöökogu (IPBES) värske aruande alusel on kasvava inimmõju tõttu looma- ja taimeliikide kõrval ohustatud ka inimese enda heaolu. Põllumajanduses kahjurite tõrjeks kasutatavaid sünteetilisi pestitsiide peetakse üheks suurimaks ohuteguriks elurikkuse vähenemisel. Nende kahjulikku mõju on täheldatud nii kasulikele kui ka teistele mitte-sihtorganismidele. Pestitsiidid võivad püsida mullas ja taimejäänustes pikka aega, ohustades erinevaid ökosüsteemi teenuseid.

Kui süveneda, siis tähendabki täppistaimekaitse seda, et bioloogiliselt, keemiliselt või füüsikaliselt võetakse fookusse mingi konkreetne probleem, mis vajab lahendamist. Enam ei tegeleta „pritsimisega” selliselt, et koos kahjuriga hävitatakse ka ülejäänud loodus.

„Nii näiteks tegeleme meie RNA interferentsi (RNAi) meetodiga, kus me vaigistame ühes kahjurputukas RNA kaudu nende leviku, paljunemise või kahju tekitamise võime. Lisaks uurime nanokapselduse tehnoloogiat, kus kahjurilt võetud kaheahelalise ribonukleiinhappe (dsRNA) lühikesed ahelad pakendatakse biolagunevasse kapslisse ja pritsitakse põllule. Ning see taimekaitseviis ründab vaid ühte kahjurit, olles potentsiaalselt ülejäänud elustikule ohutu,” selgitab Veromann.

Teine täppistaimekaitse võtab aga appi putukad, näiteks meemesilased ja kimalased, kes mingit kindlat ala või taimeliiki tolmeldes viivad sinna ka taimekaitsevahendid, mis on samas ohutud neile endile. Tekib võit-võit-situatsioon, kus paraneb taimede tolmeldamine ja väheneb taimehaiguste lööbimine. Veromann selgitab, et paljud kinnised alad, nagu kasvuhooned, kasutavad juba laialdaselt selliseid lahendusi.

Stuudios käis täppistaimekaitsest lähemalt rääkimas Eesti Maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudi professor Eve Veromann. Teadus- ja haridus-podcast’i „Innovaatika” juhtis ajakirjanik Martin Hanson.

Küsimuste, kommentaaride ja parandustega palume pöörduda toimetuse poole kirja teel, kirjutades aadressil innovaatika@ekspressmeedia.ee.

Innovaatika #21: vee soojenemine, tuulte kadu ja vetikad vaevavad Eesti suurjärvi

Innovaatika #21: vee soojenemine, tuulte kadu ja vetikad vaevavad Eesti suurjärvi by Innovaatika

Kuula:

Kirjeldus:
Detsembris saatis Eesti Maaülikooli kalanduse õppetooli juhtivteadur Peeter Nõges keskkonnaministeeriumile oma aruande Peipsi-Pihkva järve kohta tehtud ökoloogilise seisundi hinnanguga. Nagu selgus, siis ei ole mainitud järve olukord kiita: kliimamuutused, võõrliigid ja inimese tegevus on muutnud meie järvede olukorda pöördumatult. Probleeme on ka Eesti suuruselt teise järve, Võrtsjärvega.

„Mõlema suurjärve puhul on üheks olulisemaks järve ökosüsteemi mõjutavaks teguriks veetaseme muutused. Võrtsjärve keskmine sügavus kõrgeima ja madalaima veetaseme juures erineb enam kui kaks korda, järve maht aga üle kolme korra. Peipsis kõigub veetase sama palju, kuid kuna järv on sügavam, siis suhtelised muutused ei ole nii ulatuslikud. Need veetaseme muutused on aga looduslikud ja ei lähe seetõttu seisundi hindamisel arvesse, kuid sellest tingitud kõigi näitajate suur muutlikkus raskendab inimmõju tuvastamist,” räägib Nõges ning lisab, et meie kahe suurjärve madaluse on tinginud sinna väga pika aja jooksul ladestunud setted. Teadur ütleb ka, et meie järved on pigem vanad ja oma elukaare tagumisse otsa jõudnud veekogud.

Selleks, et saada ette pilt, kui madalad meie järved on, siis kui vähendada nende suurust tuhat korda, oleks näiteks Võrtsjärv 35 meetrit pikk ja 15 meetrit lai, kuid järve sügavus oleks alla 3 millimeetri – tegemist on vaid õhukese veekihiga. Peipsi oleks keskmiselt 7 millimeetrit sügav. Inimestel on arvamus, et järved on kausid, millesse koguneb vesi – Eesti suurjärvede puhul on see pilt ekslik.

Nõges mainib veel, et ka kliima soojenemist on suurjärvi uurides selgelt märgata, täpsemalt järvede veetemperatuuri tõusus ja ebaühtlastes jääoludes: oleme jõudnud olukorda, kus mõnel aastal jääkate võibki ära jääda, see aga mõjutab oluliselt kogu järve elu ja aastatsüklit. Võrreldes 1960ndate aastatega on talve keskmine õhutemperatuur tõusnud miinus neljalt kraadilt miinus kahele.

„See on väga suur tõus, mis tähendab, et järgmise 60 aastaga jõuame nullkraadini. Jää on järvele oluline, kuna laseb järvevees elavatel vetikatel settida, loomadel aja maha võtta. Kui jääd ei teki, loksutavad lained ka talvel järve põhjani läbi ja selle tõttu kannatavad meie külmalembesed kalaliigid, nagu rääbis, Peipsi siig ja luts, kelle sügisel koetud mari võib mattuda setete alla ning nende arvukus kannatab,” lisab Nõges.

Üheks vähetuntud suurjärvede ja üldse looduse eluolu mõjutavaks faktiks on ka tuulte režiimis toimunud muutused. Möödunud sajandi 90. aastate teises pooles nähti Eesti mandriosas keskmistes tuulekiirustes umbes 30-protsendilist langust. See on osa kogu põhjapoolkeral ilmnevast nähtusest, mille täpset põhjust pole seni õnnestunud kindlaks teha. Sellel on samuti järvede elule oma mõju. „Rohkem on siiani räägitud skaala teisest otsast ehk tormisuse kasvust, kuid mitte sellest, milline mõju on, kui tuul kaob. Tuuleta ei segune vee erinevad kihid, langeb hapnikuga varustatus, jõudu saavad sinivetikad ja kannatajateks on põhjaloomad ning kalad,” lisab juhtivteadur.

Stuudios oli suurjärvedest rääkimas Eesti Maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudi hüdrobioloogia ja kalanduse õppetooli juhtivteadur Peeter Nõges. Teadus- ja haridus-podcast’i „Innovaatika” juhtis ajakirjanik Martin Hanson.

Küsimuste, kommentaaride ja parandustega palume pöörduda toimetuse poole kirja teel, kirjutades aadressile innovaatika@ekspressmeedia.ee.