David Ilmar Beecher ja Mihkel Kunnus, “Vaala valevus”

16. märtsil oli Kuku Raadio Tartu stuudio juba kinni pandud, nii et “Tähenduse teejuhtide” 81. vestlusringi salvestasime Mihkli haritlaskorteris (see jutuajamine on meil praeguse seisuga ka viimane). Nagu ma kohe saate alguses mainin, on mul alates 2018. aasta sügisest Estonian Business Schoolis “Oluliste raamatute” kursusesari [1]. Esimesel kursusel oli fookuses Thomas Manni “Võlumägi”, teisel George Orwelli “1984”, kolmandal Henri Bergsoni “Loov evolutsioon” ja sel kevadel siis Johann Wolfgang von Goethe “Faust”. Eriti just kahel viimasel kursusel on Bergsoni ja Goethe raamatud olnud pigem embleemiks, sisuliselt üritasime nendel sotti saada lääne filosoofia arenguloost. Selles oli meile abiks Richard Tarnase suurepärane teos “The Passion of the Western Mind” [2].

Eeloleval sügisel on kavas keskenduda Ameerika majandusmudelile, sest seal tundub praegu pinna all ikka korralikult käärivat. Selle jutuajamise salvestamise ajal oli mul nimetatud eesmärgil plaanis siduda omavahel kokku Herman Melville’i “Moby Dick” ja William Jamesi “Usulise kogemuse mitmekesisus” [3]. Tänaseks on tulnud palju parem plaan: ma võtan Melville’i kõrval ja Jamesi asemel kursuse teiseks raamatuks siiski Alexis de Tocqueville’i “Tähelepanekuid Ameerika demokraatiast” [4].

Kursuse keskseks teoseks jääb aga igal juhul “Moby Dick” ja sellest raamatust me siis Mihkli juures 16. märtsil rääkisimegi.

Vestluse pealkiri tuleb “Moby Dicki” samanimelisest peatükist, mille lõpus Melville kirjutab: “Kas asi on selles, et ta oma ebamäärasusega osutab universumi õudsele tühjusele ning mõõtmatusele, andes meile hävingumõtte näol selga noahoobi, kui süveneme linnutee valgete tühimike vaatlemisse. Või pole valevus oma olemuselt niipalju värvus kui värvuse nähtav puudumine ja samal ajal kõiki värvusi ühendav sideaine? Või põhjustab seda tunnet ääretul lumisel maastikul valitsev tähendusrikkalt vaikiv tühjus, värvitu ning kõigevärviline nagu ateism, millest me tagasi põrkame? Kui arvestame teist teooriat, mis kuulub natuurfilosoofidele ja mille järgi kõik õilsalt ning meeldivalt eretavad maised värvitoonid – olgu siis tegemist loojakuaegse taeva ja metsa kaunite varjude, liblikate kullendava sameti või tütarlaste õhetavate põskedega – on ainult peen pettus ega kuulu tegelikult esemetele endale, vaid on talle väljastpoolt antud, nii et kogu jumaldatud Loodus värvib ennast otsekui libu, kes võluva kesta alla peidab surnukambrit; ja kui me sõitu jätkame ning silmas peame, et see salapärane kosmeetikavahend, valguse võimas algollus, mis kõik värvitoonid loob, ise aga alati valgeks või värvituks jääb, langeb vahetult esemetele, puudutades oma olematu värvinguga kõike, ka tulpe ja roose – kui selle kõige üle järele mõelda, siis tundub nagu lamaks halvatud universum pidalitõbisena meie ees; nagu isekas rändur, kes Lapimaal keeldub värvilisi kaitseprille kandmast, nii jääb ka õnnetu uskumatu pimedaks, kui ta üksisilmi vahib majesteetlikku valget katet, mis ümberringi igasugu väljavaate suleb. Ja kõike seda sümboliseeris vaal-albiino. On siis ime, et teda nii raevukalt jälitati?”

David Ilmar räägib romaani filosoofiliselt ühest filosoofiliselt kõige kaalukamast peatükist tunderõhuliselt ja meeldejäävalt saate teise kolmandiku alul (31.–35. minut).

Robert Kitt ja Mihkel Kunnus, “Nõukogude-Harvardi linnulausujad”

„Vaadakem kahte tüüpi teadmisi,“ kirjutab Nassim Taleb eelmisel aastal eesti keeles ilmunud raamatus “Antihabras”* (kõnealune tsitaat tuleb suurepärasest peatükist „Nõukogude-Harvardi ornitoloogiateaduskond“).

„Esimene tüüp ei olegi õieti „teadmised“; selle hämar loomus takistab meil seda seostamast teadmiste range definitsiooniga. See on pigem teatud asjade tegemise viis, mida me ei oska selgelt ja ühemõtteliselt sõnades väljendada… kuid mida me sellegipoolest kasutame, ja kasutame hästi. Teine tüüp sarnaneb rohkem sellega, mida me nimetame „teadmisteks“; see on see, mida te omandate koolis, mille eest pannakse hindeid, mida saab süstematiseerida, mis on selgitatav, akademiseeritav, ratsionaliseeritav, formaliseeritav, teoretiseeritav, kodifitseeritav, sovjetiseeritav, bürokratiseeritav, harvardiseeritav, tõestatav jne“ (vt ka “Buddha ei kirgastunud doktoriõpingute käigus.”)**.

Selle aasta jaanuaris kutsusin ma EBS-i stuudiosse Talebist, kahte sorti teadmistest, linnulausumisest ja kirgastumisest rääkima Robert Kiti ja ja Mihkel Kunnuse.

Mul oli taas väga huvitav. Loodan, et mõnel on ehk veel.

Mihkel Kunnus ja Anu Põldsam, “Yuval Harari suur pilt”

Suure pintsliga maalitud ajaloopiltidel on olnud viimastel aastatel hea minek. Küllap on asi selles, et kroonuliku ajaloo”teaduse” grantiotsast välja imetud probleemid ei inspireeri enam mitte kui kedagi (tegijad kaasa arvatud).

Muude võimalike põhjuste üle arutlevad huvitavalt Rupert Sheldrake ja Mark Vernon oma kahekõnes “Suured ajaloopildid ja vajadus tähenduse järele”*. Sheldrake ja Vernon rääkisid eelmainitud saates põhjalikumalt Noah Yuval Hararist, David Christianist ja Felipe Fernández-Armestost. Siinkandis on neist kõige kuulsam kahtlemata esimene, kellest ma kutsusin jaanuari alguses Tartu stuudiosse vestlema Mihkel Kunnuse ja Anu Põldsami.

Jaksu ja selget meelt!

Mihkel Kunnus ja Ivar Tröner, “Meie faustiline allakäik”

Alfred North Whitehead* on öelnud, et lääne filosoofia kujutab endast ääremärkusi Platonile**. Oswald Spengler, kelle tähtteos “Õhtumaa allakäik” ilmus eesti keeles 2012. aastal, tuleb teisest traditsioonist. “Spengler on ääremärkus Goethele,” formuleeris Mihkel õnnestunult saksa ajaloofilosoofi vaimse sugupuu (12. minut). “Goethe juures tasuks tähele panna teatud organitsistlikku ja seesmisuse mahataandamatust rõhutavat vaimulaadi,” selgitas Mihkel samas edasi, “nüüdisaegne teaduslik positivistlik*** vaade üritab kogu maailma seevastu arvude ja tõsiasjadega väliselt ära kirjeldada.”

Kuivõrd ma pole “Õhtumaa allakäiku” ise lugenud, siis pidin vestluse suunamiseks laenama struktuuri mujalt. Selleks sai Erich Helleri suurepärasest esseekogumikust “Disinherited Mind”**** laenatud saksa 19. sajandi alguse kirjamehe Gottfried Hermanni mõte, et inimvaimu ajaloo võib jaotada nelja ajastusse: 1) poeetiline; 2) teoloogiline; 3) filosoofiline; ja) prosaistlik (32. minut).

“Kui kultuurist kaob ära poeetilise hinge ideaal,” haaras sellest niidiotsast kinni Ivar (36. minut), “kui tekstid muutuvad väga asisteks, siis on see Spengleri järgi üks kultuuri allakäigu tunnustest. Poeesia on alati olnud ülimuslikus seisundis, eriti võrreldes proosaga, mis on välja kasvanud majandustekstidest.”

Kuivõrd Spengler tähistas kultuuri hingestavat poeetiliselt vahendatud algilmutust saksakeelse sõnaga “die Ursymbole” (38. minut), siis uurisin edasi, mida pidas sakslane õhtumaise kultuuri teedrajavaks ürgsümboliks. “Spengler nimetab lääne kultuuri faustiliseks,” võttis siinkohal sõnajärje üle Mihkel (41. minut), “Faust tahab kõike teada, kõike avardada, minna üle piiride, ta januneb lõpmatuse järele.” “Goethe laenud torkavad Spengleri juures kõikjal silma, teadasaamine on tema jaoks olulisem hüve kui lunastus,” sekundeeris Mihklile siin Ivar.

Hermanni skeemi järgi edasi liikudes jõudsimegi esimese tunni lõpuks proosaajastusse, mille Mihkel võttis hästi kokku sõnadega: “Füsiognoomika tardus kraniomeetriaks” (58. minut). Esimene oskussõna viitab kunstile teha näojoonte põhjal järeldusi inimese iseloomust, teine tähistab koljumõõtmist ja on põhimõtteliselt samasugune kvantitatiivne distsipliin nagu füüsika. “Arvulisus kaotab siin terviku ära,” jätkas Mihkel, “kui näoilme on mingi holistlik mulje…”, siis nina pikkus, silmade vahe jne kujutavad endast vaid läbitunnetamata arvumassiivi (võtaks mina Mihkli alustatud mõtte kokku).

Eelöeldu taustal pole vist ka väga üllatav, miks on Spengleri poeetiline ajaloofilosoofia meie ajajärgu prosaistide hulgas nii ebapopulaarne. Ivar teadis rääkida (5. minut), et Rein Raua andmetel pakkuvat Spengler huvi vaid vähese haridusega lugejatele. “Inimesi, kes räägivad meie allakäigust, peetakse üldiselt imelikuks,” harutas Ivar seda teemat hiljem (65. minut) edasi, “AK raporteerib ju iga päev sellest, et kasvavad nii inimeste sissetulekud kui ka eluiga. Mis allakäigust te siin räägite? Mõtleme aga korraks nüüd sellele lamestunud kultuuripildile, küsime, keda on meil tänapäeval panna tõeliselt suurte autorite nagu Thomas Mann ja Dostojevski kõrvale? Kui nende ajajärgu inimene vaataks meid, siis näeks ta väikeste kabinetitekstide produtseerijate armaadat… Spengleri ajal olid hariduse aluseks suured klassikalised tekstid, pisisorgeldajad ja kabinettides tolgendajad ei pääsenud üldse pildile. Nüüd on needsamad pisiartiklite vorpijad loonud suure teadusliku diskursuse, kus kogu tõeväärtus ongi nendes artiklikestes.” Ühesõnaga: Gottfried Hermanni suur visioon on tänaseks jõudnud oma loogilise lõpuni. Allakäigu põhjuste otsingul jõudsime (79. minut) klassikalise gümnaasiumi ärakaotamiseni, mille taga oli muuhulgas sellesama proosaajastu egalitaarne allhoovus.

Lohutuseks ja lõpetuseks tundub siinkohal sobiv tsiteerida meie enda suurt poeeti Heiti Talvikut:
See on Õhtumaa hing:
kui ta teisi ei söö, ei lahka,
pöördub ta tagasi ning
iseenese pistab nahka.
Luuletuse nimi on “Spenglerit lugedes” ning see on pärit aastast 1935.

Head kuulamist!

Mihkel Kunnus ja Siim Lill, “Jungi kolm teed”

Möödunud aastal ilmus EBS-i sarjas Carl Gustav Jungi “Vastus Iiobile”, mille esitlus* toimus Estonian Business Schooli aulas 30. mail. Nimetatud teosele oli pühendatud ka “Tähenduse teejuhtide” 51. vestlusring “Kust kuri tuleb?”**

30. augusti Sirbis kirjutas “Vastusele” arvustuse*** Tartu luuletaja Siim Lill. Oma artikli lõpus ütles Siim: “Neil, kellele numinoosne alus, too Rudolf Otto püha, ei ole oluline, on hilisest Jungi tekstist vähe võtta. Ka dogmaatikud ei saa hereetikutelt tuge, aga too tänapäevane “spiritual, but not religious”, ekslev ja haavatud praegusaja inimene võib Jungilt leida nii mõndagi. Olgugi et too ületab akadeemia ja ratio piirid – need ongi ületamiseks.”

Oktoobri lõpus Tartus Siimu ja Mihkel Kunnusega salvestatud vestlusringis puudutasimegi kõigepealt akadeemia ja ratio piire. Ma viskasin esmalt üles küsimuse psühholoogia loomusest (8. minut), millele andis hea napi vastuse Mihkel: “Psühholoogia on igavesti luhtuv katse inimese sisemaailma teaduslikult kaardistada.” Luhtumise põhjust selgitas Mihkel võrdlemisi veenvalt (10. minut): “Pole vist väga suur liialdus öelda, et loodusteaduse meetodiks on psüühika ja subjektiivsuse metoodiline kõrvalejätmine. Siin leiame end münchhausenliku paradoksi eest: kuidas jõuda psüühikani, kui meetodi sisuks on psüühika kõrvalejätmine?” Järgnevalt üritasime määratleda veel selliseid mõisteid nagu esoteerika, spirituaalsus, ratsionaalsus, arhetüübid jne.

Saate pealkiri tuleb vestluse sellest osast, kus me jõudsime Hans Thomas Hakli raamatuni “Eranos: 20. sajandi alternatiivne intellektuaalne ajalugu”****. Raamatut lugenud Siim võttis 71. minutil jutuks Jungi valikud: “Jung ütleb ise, et tal on kolm teed. Üks on hakata kirjanikuks, see on siis kunsti tee. Siin oleks eeskujuks võib-olla William Butler Yeats, kes lõi oma esoteerilise praktika pinnal luulet. Teiseks tundis ta kutset hakata prohvetiks, nagu [Rudolf] Steiner, kes võttiski endale prohveti rolli. “Punase raamatu” avab Jung näiteks Jesaja raamatu sõnadega, kus on kristlikus traditsioonis juttu messia tulekust. Jung valib aga teaduse tee. Mingis mõttes läheb ta vaenlase tagalasse. Siin on küsimus põhimõtteliselt keele valikus. Ta peas on endiselt prohvetlik visioon, mida ta üritab esitada teaduse keeles. Ta räägib uuest epohhist, sõja, maagia ja religiooni ajastutest. Mõnes mõttes ei ole ta aus. Ta ütleb, et arstina saab ta rääkida ainult nii, aga eks ta saab aru, et kui ta oleks valinud selle teise tee, siis ei oleks ta esiteks suutnud ennast nii hästi sõnastada ja teiseks poleks kõik need ideed, mis on praegu tema kaudu meie kultuuri imbunud, saavutanud kaugeltki seda kõlapinda, mis neil praegu on.”

Kokkuvõttes oli taas tegemist huvitava ja silmaringi avardava vestlusega. Jungi juurde pöördume aga oma sarjas veel kindlasti tagasi, sest tegemist on kahtlemata ühe psühholoogia alustalaga, kelle käsitus psüühikast on tunduvalt terviklikum kui tavalistel akadeemilistel psühholoogidel.*****

Head õhtut!

Neljas: kust algab vehmandus ja kust populism?

Neljas: kust algab vehmandus ja kust populism?

Kuula:

Kirjeldus:
Järekorras neljanda Trükipressi puhul on Generaadio stuudios kohal Daniel Tamm ja Helena Eglit. Arutluse all on esiteks Margus Otti kolmeosaline vehma-seeria Sirbi veergudel ning selle vastukaja. Kes või mis on valge eesti heteromees ja mida ta tahab? Saate teises pooles on tähelepanu Jan-Werner Mülleri teosel “Mis on populism” ning seda arvustaval Mihkel Kunnusel.
Arutatud tekstid:
Margus Ott: “Vehm I. Keskkonnavaenulikkus”, “Vehm II. Diskursus” ja “Vehm III. Natukene-olu”
Meelis Oidsalu: “Vahvad eesti hevimehed”
Jan-Werner Müller: “Mis on populism?”
Mihkel Kunnus: “Mõneti populistlik populismikäsitlus”

Peeter Espak ja Mihkel Kunnus, “Loomulikkuse lammutaja”

Selle vestluse lükkas käima tsitaat Roger Scrutoni raamatust “Tolad, petised ja tülinorijad”*: “Ma pean Foucault’d uusvasakpoolsete juhtivaks mõtlejaks, aga siinkohal tuleb rõhutada, et tema poliitiline positsioon aastatega muutus ja ta lükkas igasuguse mugava sildi alati rõõmuga tagasi. Erinevalt Sartre’ist oli ta kommunismi kriitik (olgugi et kuni oma viimase eluaastateni võrdlemisi summutatud kriitik). Sellest hoolimata oli ta Sartre’i ürituse jätkajate hulgas kõige mõjuvõimsam ja ambitsioonikam. Ta pühendas oma töö kodanluse paljastamisele ja tahtis näidata, et kõik tsiviilühiskonda vormivad loomulikuks peetud jõud on lõppude lõpuks taandatavad domineerimise viisideks.”

Saate alguses uurisingi ma oma jutukaaslastelt – kelleks seekord olid Peeter Espak ja Mihkel Kunnus –, mis mõtted neil kõigepealt Foucault’ nimega seonduvad. Mihkli vastusest (10. minut) koorus välja vestlusringi pealkiri: “Foucault oli ülim loomulikkuse lammutaja. Ta rakendas kogu oma geniaalsuse ja kire selleks, et näidata: kõik see, mida me oleme kultuuris pidanud loomulikuks, on tegelikult juhuslik, sattumuslik, konstrueeritud. Tema põhipaatos on see, et miski ei ole ideoloogia-, võimu- ja kultuuriülene.”

Järgmises plokis (alates 17. minutist) üritasin meie vasakpoolsete kriitikute mõjul kõrvutada marksismi ja postmodernismi, mille ühte patta panemist on meile sellest leerist sageli – ja mitte alati täiesti põhjusetult – ette heidetud. Põgusalt tuli jutuks ka Frankfurdi koolkond.

Marksismist on minu saatekülaliste sõnul pärit Foucault’ võitlev hoiak – filosoofia ei pea mitte maailma üle meelisklema, vaid seda muutma – ja eliidivastasus. Mulle meeldis siin eriti Mihkli sõnastatud mõte (23. minut), et Marx nihutab pärispatu inimesest institutsioonidesse. Teise ismiga läks vaevalisemalt, mis pole ka ime, sest laialivalguvamat mõistet kui postmodernism annab otsida. Nii on seda peetud (33. minut) järelmodernismiks, vastumodernismiks, hiliskapitalismiks, postindustriaalseks tarbimisühiskonnaks, transnatsionaalseks kapitalismiks ja – üllatus, üllatus – modernismile järgnevaks ajalooliseks perioodiks. Üldiselt on postmodernismi üheks defineerivaks tunnuseks peetud vastumeelsust “suurte lugude” vastu. Seetõttu on huvitav, et Peeter nimetas (38. minut) postmodernismi ennast uueks suureks narratiiviks, “peaaegu sama kõikehõlmavaks nagu islam”. Sellega võib nõustuda või mitte, aga postmodernismi arvukate harude ühisest spirituaalsest allhoovusest on tõepoolest raske mööda vaadata. See käib eriti meie saate kangelase kohta, kelles mina hakkasin selle vestluse käigus üha enam nägema iseäralikku sekulaarset müstikut (54. minut). Sellest saateosast jäi mulle kõrva ka Mihkli tsiteeritud Fanny de Sivers, kes on võtnud kenasti kokku postmodernistlikku iroonilise muige vennaskonda defineeriva hoiaku: “see on ohjeldamatu lugupidamine enda üleoleku ja tubliduse vastu” (42. minut).

Frankfurdi koolkonna käsitlemiseks meil eriti aega ei jäänud, edasist tähelepanu vääriva märksõnana jäi meelde “kriitiline teooria”. Kirja sai ka Mihkli mõte (57. minut), et Frankfurdi koolkond on sama suundumuse, mida Prantsusmaal esindasid Foucault, Derrida, Lacan jne, peegeldus saksakeelses kultuuriruumis.
Saate teises osas (nii alates 64. minutist) keskendusime teemale “Kogu maa seksualiseerimine”, milles Foucault’l on minu arvates olnud keskne roll. Ma kasutasin kord ühe oma loo** tunnuspildina fotot, kus üksteise kõrval lehvisid rõõmsalt meile hästi tuntud sirbi ja vasaraga punane plagu ning viimasel ajal siinmailgi järjest enam tuntust kogunud vikerkaarelipp. Mind huvitaski selles plokis eelkõige küsimus nende kahe sümboli sugulusest.

“Ilma temata sellist asja nagu praegu on, kohe kindlasti ei oleks,” haakus selle teemaga Peeter (81. minut). Peetri sõnul lõi just Foucault teoreetilise mudeli, mis võimaldab käsitleda inimese sugu või seksuaalsust kapitalistliku ühiskonna rõhumisinstrumendina. See arutlus päädis peagi (89. minut) sõnaühendiga “üldine diskursiivne erutus”, mis sobib minu arvates võrdlemisi hästi Foucault’ ja teiste prantsuse pahempoolsete lobamokkade esindatud vaimusuuna lipukirjaks. Manasõnad ja loitsud – kõik need “diskursused”, “totaliseeritud totalisatsioonid” ja “detotaliseeritud totaalsused” – peavad meid lõpuks liigendatud reaalsest maailmast välja juhatama süütusse ürgühtsusesse, mida on lääne traditsioonis ihalenud kõik müstikud juba alates Parmenidesest.

Selle järelduse juures annan ma saatesõna lõpuks sõnajärje üle jälle Roger Scrutonile: “ja kui ma lugesin tema viimaseid töid, tikkus mulle aina pähe mõte, et Foucault’ sõjakas vasakpoolsus ei olnud mitte reaalsuse kriitika, vaid tema kaitse selle vastu, soovimatus tunnistada, et vaatamata kõikidele oma puudustele on loomulikkus kõik, mis meil on.”

Head kuulamist!

Miks on Eesti peredes nii palju vägivalda?

Miks on Eesti peredes nii palju vägivalda?

Kuula:

Kirjeldus:
Miks Eesti mees peksab naist? Ja miks Eesti naine laseb ennast mehelpeksta? Mis põhjustab perevägivalda ja miks seda Eestis nii palju on?

Arutelu juht: Marko Pomerants
Osalejad: Riina Solman, Mihkel Kunnus, Helen Hääl, Eha Reitelmann, Kait Sinisalu
Korraldaja: Isamaa

Arutelu leidis aset 9. augustil Paides. Vabas õhus tehtud salvestusele lisavad värvi tuule puhumine, lehtede kahin ja vihma krabin.

Mihkel Kunnus ja Johanna Ross, “Feminismi õied”

Möödunud aastal Portlandi Ülikoolis korraldatud vestlusringis “Kas intersektsionalism on religioon?”* kritiseeris Helen Pluckrose parempoolseid selle eest, et nad kipuvad tihti ühte patta panema postmodernismi, marksismi ja intersektsionalismi. Vimmauuringute afääri käigus kuulsaks saanud Pluckrose’i sõnul vaatavad parempoolsed sel kombel mööda sellest, mis on tõeliselt oluline, nimelt kogu probleemistiku epistemoloogilisest vundamendist.

Ma olen sellele uuele võõrsõnale – nimelt intersektsionalismile – meie avalikkuse tähelepanu varemgi pööranud. Kolmel reedel (8.3, 15.3 ja 22.3) tutvustasid Kuku Raadio nädalakommentaarides** seda mõistet lisaks mulle ka (:)kivisildnik ja Indrek Lepik.

25. märtsil kutsusin ma samal põhjusel Kuku Tartu stuudiosse Keele ja Kirjanduse peatoimetaja Johanna Rossi ning kultuurikriitik Mihkel Kunnuse. Kuivõrd vestluse vältel sai kinnitust tõsiasi, et intersektsionalism on välja kasvanud feminismist – “diskursusesisesest peenhäälestamisest”, nagu Johanna väga plastiliselt kirjeldas –, siis tulid uue termini kõrval jutuks veel ka naisterahva-liikumine, sotsiaalne õiglus, tõde, epistemoloogia, teadus ja mitmed muud teemad. Keskustelu kaugemaks eesmärgiks oli paremini aru saada, mida Pluckrose eelviidatud lausega meile tahtis ütelda. Ma jätan kuulajatele otsustada, kui lähedale meil sellele sihile õnnestus jõuda.

Head kuulamist!

Mihkel Kunnus ja Raul Sööt, “Verhovenski lapsed”

Stepan Trofimovitš Verhovenski on üks Fjodor Dostojevski romaani “Kurjad vaimud” kesksetest tegelastest. “Rafineeritud ja üllameelne intellektuaal aitab pahaaimamatult kaasa nihilistlike suundumuste kasvule, mida esindavad romaanis Stepan Trofimovitši poeg Pjotr ja endine õpilane Nikolai Stavrogin, kes üheskoos tõukavad kohaliku sootsiumi kollapsi äärele,” kirjutatakse ühes romaanile pühendatud loendamatutest arvustustest.

“Ma just mõtlesin selle sõnapaari [Verhovenski lapsed, H.] teisest aspektist,” ütleb Raul Sööt meie vestluse 72. minutil, “võib-olla õnnestuks seda mõistet laiendada kogu romaani tegevustikule. Verhovenski lapsed ei ole üksnes need mõned inimesed, kes seal vastavat moodi käituvad. Mingis mõttes võid sa vaadata Verhovenskit kui teatud mõtteviisi. Ta on ju sümbol, selline pinnapealne, liberaalne, pillav, reaalsusest irdunud, võõrsõnadega edvistav, uuenduslikke ideid fetišeeriv… Tema lasteks ongi ju tegelikult seesama revolutsioon, see häving.”

Dostojevski 1872. aastal valminud romaani peetakse mitte üksnes Vene revolutsiooni prohvetlikuks ettekuulutuseks, vaid ka selle eestvedajate psüühiliste tõukejõudude nõtkeks kirjelduseks. Nagu ütleb Jordan Peterson ühes siinsamas varem avaldatud klipis*: “On õõvastav lugeda “Kurje vaime” (või “Sortse”, nagu selle pealkirja on samuti tõlgitud) ja seejärel Aleksandr Solženitsõni “Gulagi arhipelaagi”, sest esimese puhul on tegemist ilukirjanduse ja ettekuulutusega ja teise puhul sedastusega: näete siis, asjad läksid täpselt nii, nagu Dostojevski ütles, et nad lähevad, ja läksid nii just nendel samadel põhjustel.”*

Ühesõnaga, “Kurjad vaimud” on jätkuvalt aktuaalsed ja seetõttu saidki Raul ja Mihkel saatesse kutsutud.