Peeter Espak ja Jaan Lahe, “Valguse ja pimeduse ajalugu”

“Kaasaegne poliitika on peatükk religiooni ajaloos. Kahe viimase aastasaja ajalugu nii olulisel määral mõjutanud suurimad revolutsioonilised murrangud olid episoodideks usundite ajaloos – momentideks kristluse pikaajalises hääbumises ja moodsa poliitilise religiooni esiletõusus. Maailma, milles me end uue aastatuhande künnisel leiame, katavad utopistlike projektide riismed. Olgugi et kõik need plaanid olid formuleeritud religioosset tõde eitavates ilmalikes kategooriates, olid nad tegelikkuses vaid religioossete müütide variatsioonid,” kirjutab John Gray [1] oma “Mustas missas”.

“Musta missa” juurde oleme “Tähenduse teejuhtides” otsesõnu tulnud vähemalt kahel korral: 14. vestlusring [2], kus mu külalisteks olid Tarmo Jüristo ja Ahto Lobjakas, kandis koguni sama pealkirja. 42. keskustelus (“Kristluse eshatoloogiline sütik” [3]) otsisime koos Toivo Pilli ja Joosep Tammoga apokalüptilise mõtlemise juuri.

75. saade, kuhu ma kutsusin Peeter Espaki ja Jaan Lahe, jätkas kahe eelmise vestluse sissetallatud rajal. Kuivõrd “Mustast missast” võib lugeda, et “juudi apokalüptiline mõte peegeldab kõige tõenäolisemalt zoroastrismi mõju,” siis rääksimegi Peetri ja Jaaniga enne islami vallutusi Pärsias valitsenud religioonist, mille rajajaks peetakse Zoroastrest ehk Zarathustrat (nagu me seda nime ehk paremini teame).

Peeter Espak ja Andreas Johandi, “Enki reis Nippurisse”

Oktoobri alul kutsusin ma EBS-i stuudiosse kaks orientalisti – Peeter Espaki ja Andreas Johandi –, et rääkida ühest maailma vanimast tsivilisatsioonikoldest: nimelt Sumerist.

Saate esimeses osas üritasin saada sotti sumerite poliitilisest ajaloost, mis hõlmas külaliste sõnul ajavahemiku 3500–1800 eKr. Teises osas püüdsin lasta Peetril ja Andreasel end harida sumerite mütoloogias ja religioonis.

Saate kokkuvõttev osa algab jutuajamise 92. minutil, kui me püüdsime sumerite 17 sajandit väldanud religioossest arenguteest mingit essentsi välja pigistada. Siit pärinevad minu jaoks ka vestluse kõige meeldejäävamad mõtted. “Sumeri mütoloogia sarnaneb oma olemuselt tänapäeva teoreetilise füüsikaga,” sõnas Peeter (97. minut), “müüdiloojad üritasid kirjeldada universumit. 5000 aastat hiljem on meil paremad aparaadid, aga füüsikud teevad täpselt seda sama. Nüüd räägitakse Suurest Paugust, aga mingit suurt pauku ju ei olnud – see on lihtsalt üks mütoloogiline kujund. Füüsikul võib endal olla peas mingi teistsugune ettekujutus, mis rajaneb matemaatilistel arvutustel ja mõõteandmetel, aga kui ta seda rahvale seletama läheb, peab ta ikkagi toetuma mütoloogilistele kujunditele. Tänapäeva teoreetiline füüsik ei saa läbi ilma sumerite mütoloogiata. See elukutse on samamoodi edasi arenenud. Kunagi täitis seda rolli preester või kirikuõpetaja, nüüd ei tegele usutegelased enam teoreetilise maailmaseletamisega, vaid pigem seletamise seletamisega. Sumerite müüdikirjutajate ja preestrite järeltulijateks on füüsikud, kes uurivad algosakesi ja universumi teket. Kõrgtasemel teevad seda ka teoloogid ja filosoofid, kes mõtlevad teise nurga alt.”

Vestluse pealkiri tuleb 70. minutist. “Enki reis Nippurisse” on üks arvukatest sumeri müütidest, kus tarkuse, viljakuse ja käsitöö jumal Enki läheb Nippurisse, mis Andrease sõnul oli omalaadne Sumeri Vatikan. Kellel Enki vägevuse osas peaks mingeid kahtlusi olema, sel soovitan kuulata 89. minutit, kus antakse muljet avaldav ülevaade tema osast Tigrise ja Eufrati tekkes.
Head kuulamist!

Peeter Espak ja Mihkel Kunnus, “Loomulikkuse lammutaja”

Selle vestluse lükkas käima tsitaat Roger Scrutoni raamatust “Tolad, petised ja tülinorijad”*: “Ma pean Foucault’d uusvasakpoolsete juhtivaks mõtlejaks, aga siinkohal tuleb rõhutada, et tema poliitiline positsioon aastatega muutus ja ta lükkas igasuguse mugava sildi alati rõõmuga tagasi. Erinevalt Sartre’ist oli ta kommunismi kriitik (olgugi et kuni oma viimase eluaastateni võrdlemisi summutatud kriitik). Sellest hoolimata oli ta Sartre’i ürituse jätkajate hulgas kõige mõjuvõimsam ja ambitsioonikam. Ta pühendas oma töö kodanluse paljastamisele ja tahtis näidata, et kõik tsiviilühiskonda vormivad loomulikuks peetud jõud on lõppude lõpuks taandatavad domineerimise viisideks.”

Saate alguses uurisingi ma oma jutukaaslastelt – kelleks seekord olid Peeter Espak ja Mihkel Kunnus –, mis mõtted neil kõigepealt Foucault’ nimega seonduvad. Mihkli vastusest (10. minut) koorus välja vestlusringi pealkiri: “Foucault oli ülim loomulikkuse lammutaja. Ta rakendas kogu oma geniaalsuse ja kire selleks, et näidata: kõik see, mida me oleme kultuuris pidanud loomulikuks, on tegelikult juhuslik, sattumuslik, konstrueeritud. Tema põhipaatos on see, et miski ei ole ideoloogia-, võimu- ja kultuuriülene.”

Järgmises plokis (alates 17. minutist) üritasin meie vasakpoolsete kriitikute mõjul kõrvutada marksismi ja postmodernismi, mille ühte patta panemist on meile sellest leerist sageli – ja mitte alati täiesti põhjusetult – ette heidetud. Põgusalt tuli jutuks ka Frankfurdi koolkond.

Marksismist on minu saatekülaliste sõnul pärit Foucault’ võitlev hoiak – filosoofia ei pea mitte maailma üle meelisklema, vaid seda muutma – ja eliidivastasus. Mulle meeldis siin eriti Mihkli sõnastatud mõte (23. minut), et Marx nihutab pärispatu inimesest institutsioonidesse. Teise ismiga läks vaevalisemalt, mis pole ka ime, sest laialivalguvamat mõistet kui postmodernism annab otsida. Nii on seda peetud (33. minut) järelmodernismiks, vastumodernismiks, hiliskapitalismiks, postindustriaalseks tarbimisühiskonnaks, transnatsionaalseks kapitalismiks ja – üllatus, üllatus – modernismile järgnevaks ajalooliseks perioodiks. Üldiselt on postmodernismi üheks defineerivaks tunnuseks peetud vastumeelsust “suurte lugude” vastu. Seetõttu on huvitav, et Peeter nimetas (38. minut) postmodernismi ennast uueks suureks narratiiviks, “peaaegu sama kõikehõlmavaks nagu islam”. Sellega võib nõustuda või mitte, aga postmodernismi arvukate harude ühisest spirituaalsest allhoovusest on tõepoolest raske mööda vaadata. See käib eriti meie saate kangelase kohta, kelles mina hakkasin selle vestluse käigus üha enam nägema iseäralikku sekulaarset müstikut (54. minut). Sellest saateosast jäi mulle kõrva ka Mihkli tsiteeritud Fanny de Sivers, kes on võtnud kenasti kokku postmodernistlikku iroonilise muige vennaskonda defineeriva hoiaku: “see on ohjeldamatu lugupidamine enda üleoleku ja tubliduse vastu” (42. minut).

Frankfurdi koolkonna käsitlemiseks meil eriti aega ei jäänud, edasist tähelepanu vääriva märksõnana jäi meelde “kriitiline teooria”. Kirja sai ka Mihkli mõte (57. minut), et Frankfurdi koolkond on sama suundumuse, mida Prantsusmaal esindasid Foucault, Derrida, Lacan jne, peegeldus saksakeelses kultuuriruumis.
Saate teises osas (nii alates 64. minutist) keskendusime teemale “Kogu maa seksualiseerimine”, milles Foucault’l on minu arvates olnud keskne roll. Ma kasutasin kord ühe oma loo** tunnuspildina fotot, kus üksteise kõrval lehvisid rõõmsalt meile hästi tuntud sirbi ja vasaraga punane plagu ning viimasel ajal siinmailgi järjest enam tuntust kogunud vikerkaarelipp. Mind huvitaski selles plokis eelkõige küsimus nende kahe sümboli sugulusest.

“Ilma temata sellist asja nagu praegu on, kohe kindlasti ei oleks,” haakus selle teemaga Peeter (81. minut). Peetri sõnul lõi just Foucault teoreetilise mudeli, mis võimaldab käsitleda inimese sugu või seksuaalsust kapitalistliku ühiskonna rõhumisinstrumendina. See arutlus päädis peagi (89. minut) sõnaühendiga “üldine diskursiivne erutus”, mis sobib minu arvates võrdlemisi hästi Foucault’ ja teiste prantsuse pahempoolsete lobamokkade esindatud vaimusuuna lipukirjaks. Manasõnad ja loitsud – kõik need “diskursused”, “totaliseeritud totalisatsioonid” ja “detotaliseeritud totaalsused” – peavad meid lõpuks liigendatud reaalsest maailmast välja juhatama süütusse ürgühtsusesse, mida on lääne traditsioonis ihalenud kõik müstikud juba alates Parmenidesest.

Selle järelduse juures annan ma saatesõna lõpuks sõnajärje üle jälle Roger Scrutonile: “ja kui ma lugesin tema viimaseid töid, tikkus mulle aina pähe mõte, et Foucault’ sõjakas vasakpoolsus ei olnud mitte reaalsuse kriitika, vaid tema kaitse selle vastu, soovimatus tunnistada, et vaatamata kõikidele oma puudustele on loomulikkus kõik, mis meil on.”

Head kuulamist!

Peeter Espak

#4 Peeter Espak

Kuula:

Kirjeldus:
“Kõutsi külalised” #4 Tartu Ülikooli Orientalistikakeskuse vanemteaduri, MTÜ Ühiskonnauuringute Instituut juhataja, Eesti Noorte Teaduste Akadeemia liikme Peeter Espakiga salvestatakse teisipäeval, 26.03.2019 Tallinna Kammerteatris/Vabriku seminaris, Kalamajas.
Saadet juhib Hardo Pajula

Peeter Espak ja (:)kivisildnik, “Surnud käsi”

“Mistahes maa aluste õõnestamisel on neli staadiumi: demoraliseerimine, destabiliseerimine, kriis ja normaliseerimine”, teab rääkida 1970. aastal läände põgenenud KGB agent Juri Bezmenov*. “Demoraliseerimine võtab aega 15–20 aastat. Miks just nii kaua? See on minimaalne ajavahemik, mille kestel kasvatatakse üles uus tudengipõlvkond.”

Selle aasta 13. veebruaril vestlesime EBS-i uues stuudios (:)kivisildniku ja Peeter Espakiga läänes jõudu koguvatest millenaristlikest sektidest, mille tugipunktideks on esmapilgul paradoksaalsel moel USA ida- ja läänekalda nooblimad ülikoolid (kui kuulata Bezmenovi, siis asi enam nii väga vastuoksuslik ei tundugi, pigem päris loogiline).

(:)kivisildnik võttis vestluse lõpus asja päris kenasti kokku: “Venelastel oli selline tuumasüsteem “Surnud käsi”, et kui Nõukogude Liit tuumasõjas maa pealt hävitatakse, siis on neil kuskil mägede all ikka veel mingid aatomrelvad, mis annavad ülejäänud maailmale ikkagi lõpliku löögi, hävitavad kõik. Lääne ülikoolid on täpselt samamoodi selle hävinud Nõukogude Liidu surnud käsi, mis hävitab nüüd kõike.”

Nii hull vast asi siiski veel ei ole, kaugeltki kõik USA ülikoolid ei ole usuhullusesse nakatunud ja isegi infektsioonipesades on suhteliselt terveid teaduskondi, aga ajastu vaimu peegeldava kujundina on surnud käsi tõesti võrdlemisi kõnekas.

H.

Peeter Espak ja Märt Läänemets, “Mägede ja merede raamat”

Kaasahaaravas vestluses reaalsuse olemusest, milles osalesid ühelt poolt Tiibeti budismile spetsialiseerunud religiooniloolane Allan Wallace ja peamiselt kvantmehhaanikale ning kosmoloogiale pühendunud füüsik Sean Carroll, ütles esimene: “Tihti kuuleme küsitavat: kas mujal universumis leidub intelligentseid eluvorme? Vastus sellele kõlab nii: jah, Aasias leidub?”*

Wallace viitas oma küsimusega asjaolule, et viimastel sajanditel on kogu maailmas peetud ülimuslikuks üht kindlat elule ja reaalsusele vaatamise viisi – õhtumaadest alguse saanud empiirilist teadust.

Möödunud aasta detsembris kutsusin ma silmaringi avardamise eesmärgil Kuku Raadio Tartu stuudiosse kaks orientalisti: Märt Läänemetsa ja Peeter Espaki. Kõigepealt üritasime idamaid pisut kaardistada. Selle tegevuse käigus selgus näiteks kõnekas tõsiasi, et Hiinas anti juba paar tuhat aastat tagasi välja väga põhjalik kultuuri- ja etnogeograafiline entsüklopeedia “Mägede ja merede raamat”, kus olevat ära märgitud ka Balti meri ja selle rannikuriba.

Seejärel rääkisime idamaade viie peamise regiooni – Lähis-Ida, India, Hiina, Indo-Hiina ja Sise-Aasia – usundiloost ja loomismüütidest.

See oli taas üks huvitav pärastlõuna.

H.