Kunstnik Peeter Laurits “Maast ja ilmast”

Ööülikool. Kunstnik Peeter Laurits “Maast ja ilmast”

Kuula:

Kirjeldus:
Peeter Laurits on maailmarändur ajas ja ruumis; liigub erinevate ilmade vahel, kasutab enda ja meie hinge liigutamiseks mitmesuguseid sõiduvahendeid. Kunstnikuna on ta läinud süvitsi: vaadelnud maailma, parimatel hetkedel näinud ka läbi, näinud aega ja ruumi; pinnalaotust ja taevalaotust. Suurepärane elumõtestaja.

Alari Allik ja kunstnik Peeter Laurits “Eraklusest”

Ööülikool. Alari Allik ja kunstnik Peeter Laurits “Eraklusest”

Kuula:

Kirjeldus:
Tõelised vaimuviljad sünnivad vaikuses ja rahus. Miks on hea tõmbuda eemale ilmakärast. Japanoloog Alari Alliku ja kunstnik Peeter Lauritsa loeng “Eraklusest” (2012).

Hasso Krull ja Peeter Laurits, “Kus on tsibiputini piir?”

Rupert Sheldrake’i 2014. aastal eesti keeles ilmunud raamatule “Dogmadeta teadus”*, millele oli pühendatud “Tähenduse teejuhtide” 55. vestlusring** koos Toomas Pauli ja Tarmo Soomerega, kirjutas kaaneteksti Peeter Laurits.

“Teaduslik maailmavaade on kõikehõlmav, sellele toetub kogu me progresseeruv tehnoloogiline tsivilisatsioon. Samas on tänapäeva teadus koormatud suure hulga iganenud dogmaatiliste tõekspidamistega. Lubjastunud uskumused on väga püsivad, need muudavad teaduselu sarnasemaks kirikliku võimuvõitlusega. Rupert Sheldrake on käesolevas teoses ette võtnud materialistliku teaduse põhilised dogmad ehk 10 käsku. Kas mateeria ja energia hulk on alati jääv? Kas mateeria on teadvusetu? Kas mälu salvestub materiaalse jäljena? etc. Ta analüüsib neid sellise põhjalikkusega, nagu tuleks läbi analüüsida mistahes teaduslikke hüpoteese. Sheldrake on järjekindel – ta võtab materialismi kanoonilised põhipostulaadid ette üksteise järel, vaagib argumente, osutab nõrkadele kohtadele ja küsib täpsustavaid lisaküsimusi. Ta ei anna vastuseid ega paku välja alternatiivset maailmavaadet, lihtsalt osutab viimase sajandi teadusavastustele kvantfüüsikast molekulaarbioloogiani, mille valguses need mehhanistlikud postulaadid enam koos ei püsi. Lõpptulemusena jääb materialistlikust katedraalist alles üksnes pentsik kummitus. Nostalgia,” kirjutas Peeter raamatu kaanel.

Möödunud novembris kutsusin ma Peetri koos Hasso Krulliga stuudiosse, et arutada teist Sheldrake’i raamatut “Mineviku kohalolu”***, mis on Peetrit tema enda sõnul väga inspireerinud. Vestluse alguses pärisingi ma selle põhjuste kohta. “Sa küsisid, miks ta mind inspireeris,” vastas Peeter (8. minut), “aga sellepärast, et need küsimused on mul olnud lapsepõlvest saadik üleval. Linnas ei olnud need lihtsalt nii aktuaalsed, kohe kui ma metsa kolisin – see Kütioru elamine oli mul ikka kohe päris keset metsa –, siis aktualiseerusid nad veel rohkem, veel täpsemini. Sheldrake aitas mul nendele probleemidele ja küsimustele leida veel täpsemaid küsimusi.”

Saate pealkiri – olgu siinkohal märgitud, et tsibiputin tähendab võru keeles elementaarosakest**** – tuleb vestluse lõpuosast, kui jutt kandus materialismi piirdele (108. minut). “Minul tekib vaimu ja mateeria vastandamisega see probleem,” selgitas Hasso, “et kui me liigume nende päris vaimsete asjade juurest natuke vähem vaimsete juurde ja sealt veel edasi vähem ja vähem vaimsete asjade juurde, siis me peaksime ju ühel hetkel jõudma päris puhta mateeriani välja. Aga seal toimub ikkagi igal pool mingi liikumine, tundub, et seal on juba ka mingi intelligentsus olemas. Selge see, et seal taga toimub ikka midagi veel ja veel – see on nagu mingi suur kosmiline tants. Kus tuleb siis see koht, kus vaimu enam ei ole, kus on see koht, kust me leiame ainult palja mateeria. Ma kahtlustan, et seda kohta ei tulegi.”
Pärast seda tõdemust tõmbasimegi vestlusele õige pea joone alla.

Head õhtut!