Neid põnevaid ameteid lennunduses saad Eestiski õppida

Innovaaika #13: Neid põnevaid ameteid lennunduses saad Eestiski õppida

Kuula:

Kirjeldus:
Kui küsida inimestelt milliseid ameteid nad lennunduses teavad, siis enamik nimetab pilooti ja lennukikaptenit. Veel teatakse reisisaatjat ja heal juhul mõeldakse ka neile lennujuhtidele, kes lennumasinaid maapinnalt turvalisuse suunas juhivad. Tehnilised erialad, mida on lennunduses palju, reisijale igapäevaselt ju välja ei paista. Eesti Lennuakadeemias aga õpetatakse kõiki neid “nähtamatuid” erialasid.

Kool, mille sarnast annab otsida!

Innovaatika #12: Kool, mille sarnast annab otsida!

Kuula:

Kirjeldus:
Võru Kutsehariduskeskus on muutunud paikkonna olulisemaks haridusasutuseks, kus pakutakse suures valikus kutseõpet, alustades mehhatroonika, ehituse, IT ja metallitööde erialaga ning lõpetades majutusteenindusega. Nimekirjas on rohkem kui kakskümmend erinevat eriala.

Kuidas läheb Eesti taimekasvatusel?

“Innovaatika” #11: Kuidas läheb Eesti taimekasvatusel? by Innovaatika

Kuula:

Kirjeldus:
Kui küsimusele lühidalt vastata, siis läheb Eesti taimekasvatusel päris hästi. Nälga me ei jää. Küll aga on mitmeid aspekte, mida tuleb jälgida, et meie taimekasvatusel ka tulevikus hästi läheks. Mis toimub taimearetuse rindejoonel? Milline taim ikkagi on mahe? Või mis siis, kui mesilased maamunalt kaduma peaksid?

„Innovaatika” 11. saates rääkisid jätkusuutlikust biomajandusest, taimearetusest, mahepõllundusest ja mulla üldisest olukorrast Maaülikooli dotsendid Evelin Loit ja Liina Talgre. Evelini peamiseks tegevusvaldkonnaks ongi taimekasvatus ja taimegeneetika. Liina tegeleb omakorda mahetaimekasvatuse ja mullaviljakuse hoidmisega.

Nisul ja nisul on vahe. Kuna Eesti kliima on hüplik, ettearvamatu ja kiiresti muutuv, ei saa siin kasvatada samasugust nisu nagu näiteks Kesk-Euroopas. Evelin sõnul ongi meie taimearetuse peamiseks eesmärgiks luua liike, mis meie ilmastikus vastu peaksid ja piisavalt saaki annaksid. Muuhulgas teeb Evelin saates väga lihtsalt selgeks, millised on erinevused tavaaretuse, mutatsiooniaretuse ja täppisaretuse vahel.

Eesti taimekasvatuse nõrgaks kohaks – nagu muudegi valdkondade puhul – on väärindusküsimus eksportimisel. Saagikusega on tegelikult kõik hästi, aga välja veetakse toorainet, mitte toodet. „Kaerast võiks teha ikka kaerahelbeid,” selgitab Evelin.

Seesama kaer tuleb aga kuhugi ka kasvama torgata, mistõttu sõltub mullast taimekasvatuses väga palju. Saates toob Liina viimaste uuringute põhjal välja ka mõned mõtlema panevad arvud. Näiteks on kolmandik kogu maailma põllumaast degradeerunud, olgu see siis erosiooni või pestitsiidide tõttu. Tugevalt mürgiseid väetisi kasutades jõuavad need paratamatult ka põhjavette ja meie toidulauale. Kui sügavale peab üldse kaevama, et puhast vett leida?

Mullaviljakuse tõstmiseks peab põllul erinevaid asju kasvatama. Taimed peavad vahelduma, et muld ühe konkreetse toitaine puuduses ei kannataks. Liina toob välja, milliseid vahekultuure Eestis kasutatakse ja kuidas nende kasutamine mullale positiivselt mõjub.

Täpsemalt kuula juba saatest. Teaduspodcast’i juhtis Taavet Kase.
Küsimuste, kommentaaride ja parandustega palume pöörduda toimetuse poole kirja teel, kirjutades aadressile innovaatika@ekspressmeedia.ee.

Viljandis saab õppida eesti kultuuri mõistma ja mõtestama

“Innovaatika” #10: Viljandis saab õppida eesti kultuuri mõistma ja mõtestama by Innovaatika

Kuula:

Kirjeldus:
Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia ootab õppima kõiki, kes soovivad tudeerida unikaalses ja inspireerivas õpikeskkonnas ning omandatut koheselt rakendada – õppimine läbi praktilise tegevuse on üks kultuuriakadeemia aluspõhimõtetest. Sisseastumisavaldusi saab Viljandi kultuuriakadeemiasse esitada alates 18. juunist.

„Innovaatika“ podcast kutsus külla kolm TÜ Viljandi kultuuriakadeemia inimest, et rääkida lähemalt, mida akadeemias õppida saab ning miks võiks valida õpingute jätkamiseks just Viljandi. Stuudios vestlevad kultuurhariduse osakonna juhtaja, tulevane kultuuriakadeemia direktor Juko-Mart Kõlar, etenduskunstide osakonna juhataja Taavet Jansen ja kultuuripärandi loovrakenduste magistriõppe programmijuht Kristi Jõeste.

“Kultuuriakadeemia on ainus kool Eestis, kus on võimalik õppida eesti omakultuuri läbi praktilise tegevuse. Pärast kahtteist aastat koolipingis on äärmiselt värskendav ja vabastav midagi päriselt teha – kultuuriakadeemia põhialuseks on kätega teema küljes olemine ning selle kogemuse intellektuaalne mõtestamine,” lausus Kõlar.

Magistriõppe programmijuht Jõeste lisab, et kui maailmas on paljudes kohtades praktiline käsitööline algõpe põhikoolidest enamasti kadunud, siis Eestis on see veel alles ja Viljandis saabki siis seda kõike meelde tuletada, täiendada ja süvendada, sest huvitaval kombel ei ole noortel harjumus ja soov oma kätega midagi ära teha kuhugi kadunud.

“Tudeng peaks oskama akadeemias õpitut kultuurilises mõttes kontekstualiseerida. Oluline on paigutada õpitut ja iseend meie aega ja ruumi ning samas peaks ta olema võimeline oma ideid ka reaalselt teostama. See oskused + kontekst eritabki meid teistest koolidest,” mainib Jansen.

TÜ Viljandi kultuuriakadeemiasse oodatakse haridust omandama igas vanuses õppureid, kel soov end etenduskunstide, kultuurhariduse, muusika või rahvusliku käsitöö valdkonnas täiendada.

Kultuuriakadeemia rakenduskõrgharidusõppesse saab sisseastumisavaldusi esitada 18. juunist – 2. juulini. Vastuvõtt magistriõppekavadele toimub 1. veebruarist – 2. juulini. Sisseastumiskatseid viiakse läbi 4. juulist – 12. juulini ning vastuvõetute nimekirjad avaldatakse 14. juulil. Akadeemia õppimisvõimaluste kohta leiab rohkem informatsiooni aadressilt www.kultuur.ut.ee.

Teadus- ja hariduspodcast’i “Innovaatika” juhtis ajakirjanik Martin Hanson.

Küsimuste, kommentaaride ja parandustega palume pöörduda toimetuse poole kirja teel, kirjutades aadressile innovaatika@ekspressmeedia.ee.

Turvas on nii minevik kui ka tulevik

“Innovaatika” #7: Turvas on nii minevik kui ka tulevik by Innovaatika

Kuula:

Kirjeldus:
Vähe on inimesi, kes ei oleks näinud turvast, poleks käinud rabas, hoidnud peos briketti või istutanud turbamulda taimi. Sellega aga teadmine Eesti ühest olulisest maavarast ka piirdub. Turvas on muutumas üheks maavaraks, mis tulevikus kasvatab meile meie toidu, paljuski teeb ta seda juba täna. Ning Eesti turvas on maailmas selles vallas tegija.

Praegused keerulised ja “äraootavad” ajad on loomulikult mõjutamas ka Eesti turbatootjaid, selle eksportijaid. Kuid ootamatult vähem, kui võiks arvata ja seda kahel põhjusel: kütteks turvast enam peaaegu ei tarvitata ja toidutootmises läheb kasvumulda vaja kriisist ja riigikorrast hoolimata. Üks Eesti substraatide tootja müüb ka täna mulda näiteks Süüriasse: ka sõja ajal peavad inimesed sööma.

Kui turba “ahju ajamine” on Eestile vaid alternatiiv ja turvas kaugküttes igapäevaselt üsnagi marginaalne mängija, siis põllumajanduses ning toidutootmise ahela ühe osana on turvas asendamatu. Ning kui vaadata numbreid, siis rõhutatult valdav osa Eestis kaevandatud turbast läheb just toidutaimede, aga ka lillede kasvatamiseks. Ning enamus sellest turbast eksporditakse.

Kuna nõudlus kasvumuldade järele Euroopas ja maailmas pidevalt kasvab, siis turule mahuvad ära kõik ning eestlaste tooted on nõutud kogu maailmas. Ekspertide hinnangul võib maailma kõikide kasvusubstraatide nõudlus kasvada 2050. aastaks 250 miljoni kuupmeetrini, sellest moodustab turvas 80 miljonit kuupmeetrit.

Toidu kasvatamine substraatidel ei ole mitte tulevik, vaid see on olevik. Väga oluline kogus meie toidust kogu maailmas kasvab täna substraatidel kasvuhoonetes. Tulevikus liigubki aina suuremas mahus kogu meie toidutootmine just tööstustesse, hiigelkasvuhoonetesse ja „kasvulaboritesse“.

Kasvusubstraatide tootja on selgelt toidutootmisahela üks osa – kurk, tomat, maasikas, melon ja paljud teised viljad kasvavad paljuski maailmas just substraatidel. On kahtlane, millisel määral on tulevikus meie toit enam avamaa toode, kuna kogu maailmas on muldade hävimise kiirus suur, samuti on suur inimkonna juurdekasv. Ning mullad taastuvad viljakaks umbes 30 korda aeglaemalt, kui kasvab turvas.

Lisaks sellele teadvustab ka turbatööstus kliimamuutuse probleeme ja kliimapoliitika eesmärke ning püüdleb jätkusuutlikuma ja väiksema kasvuhoonegaaside heite saavutamise suunas. Ka sellest teemast räägime saates lähemalt.

„Innovaatika” seitsmendas saates arutataksegi turba tuleviku teemadel, räägitakse turba mõjust kliimale ja sellest, kuidas turbast toodetud kasvusubstraadid võivad olla peidetud Eesti Nokia. Saatekülalisteks olid ASB Greenwald Eesti peadirektor, Turbaliidu juhatuse esimees Jüri Tiidermann, Turbaliidu tegevdirektor Erki Niitlaan, maastikuökoloogia- ja kliimapoliitikaekspert Kaie Kriiska ja Maaülikooli mullateaduse dotsent Merrit Shanskiy. Teaduspodcast’i juhtis ajakirjanik Martin Hanson.

Küsimuste, kommentaaride ja parandustega palume pöörduda toimetuse poole kirja teel, kirjutades aadressile innovaatika@ekspressmeedia.ee.

Nutikas looduslähedane elu Räpina Aianduskoolis

Innovaatika” #8: Nutikas looduslähedane elu Räpina Aianduskoolis by Innovaatika

Kuula:

Kirjeldus:
Kätte on jõudnud kutse- ja kõrgkoolide sisseastusmiskatsete ja eksamite aeg, mis määrab nii mõnegi noore inimese saatuse kogu ülejäänud eluks. Vaja on teha õige, õigustatud ja mis peamine – meelepärane – valik, millega hakata oma elu sisustama. Sisseastumiskatsed toimuvad ka Räpina Aianduskoolis.

Selleks puhuks on “Innovaatika” saates külas kaks selle kooli inimest – Räpina Aianduskooli direktor Kalle Toom ja kooli pedagoog-metoodik, haridustehnoloog Katrin Uurman. Püüamegi koos selgitada kuulajatele, miks on Räpinas paiknev kool innovaatiline, tehnoloogiat integreeriv ja moodne, seda aga nii traditsioonilistes valdkondades kui aiandus, maastikuehitus, floristika, keskkonnakaitse või tekstiilkäsitöö.

“Populaarseim eriala muutub meil Räpinas peaaegu igal aastal. On olnud maastikuehituse aastad, aianduse aastad, floristi aastad, isegi tekstiilkäsitöö aastad. Ainult keskkonnakaitse aastat pole mõnda aega meil olnud. Need viis on ka need erialad, mida Räpinas igal aastal õppida saab, erinevaid õppekavu on loomulikult rohkem. Meil on selline kool, kuhu saab astuda nii otse põhikoolist, samuti keskkooli järel aga ka palju hiljem, siis kui elus on saanud selgeks, mida tegelikult teha tahetakse. Meil on koolis õppinud ka 80-aastaseid, täna on kõige vanem õppur kuuekümnendates,” mainib kooli direktor.

Toom lisab, et paljuski ongi nende kooli erialad sellised, kuhu tulevad kas tõelised fännid või siis need, kellel muu haridus omandatud. Aga teisalt on ka palju neid, kes peale Räpina Aianduskooli lõpetamist lähevad ülikooli edasi õppima. Näitena toob direktor siin maastikuehitaja eriala, mida saab jätkata ülikoolis maastikuarhitektuuri õppima minnes.

Räpina maastikuehituse eriala on kõrgel tasemel, siit on paljud jõudnud laia maailma oma erialal töötama. Lisaks on maastikuehituse õpilased olnud rahvusvahelistel võistlustel edukad, kes on tulnud maailmameistrivõistlustel kolmandaks. Edukad on ka aednikud, kes on nii Hortolympics’il kui Euroopa nooraednike meistrivõistlustel olnud parimad.

“Aianduse tulemused on ju meie oma toit ja meie igapäevane elukeskkond, olgu siis kodus või linnapildis. Aedniku haridusega on võimalik jõuda kaugele – väga heaks erialaspetsialistiks, kes jagab televisiooni aiasaadetes nõu või teadlaseks, ettevõtjaks. Kõige – nii toidu kui muude taimedes, puude – kasvatamine on ju ääretult põnev,” räägib Uurman.

Räpina Aianduskooli tunnuslauseks on „Nutikas looduslähedane elu”. Nutikas nii loodusega koos talitamise, tema kujundamise kui oma erialades IT ja muu tehnoloogia võimaluste ära kasutamises. Looduslähedane, sest koolitöö käib enamasti õues viibides ja kooliümbruse metsades, maastikel, kasvuhoonetes erialasid õppides. Lisaks on kool ilus ja asub looduslikult kaunis kohas, tegemist on ju ikkagi kunagise mõisakooliga.

“Nutikust on koolis küllaga, olgu selleks siis meie oma pedagoogide oskus oma eriala edasi anda, kuid ka puhtalt tehnoloogilises mõttes. Räägime siin nii meie külvirobotitest, mida õpilased saavad ise programmeerida ja katsetada kui kihilistest taimekasvuaedadest, mis õpetavad seda, kuidas väga väikesel pinnal ja mitte üldse taimekasvatuseks mõeldud asukohtades taimi edukalt kasvatada. Me oleme loomulikult enamus ajast õppetööd tegemas õues, kus ju hakkab olema ka õpilaste tulevane töökoht. Meie kool on väga praktiline, toas istumist üldiselt ei ole,” räägib Toom.

Räpina Aianduskooli on võimalik sisseastumiseks avaldus teha kuni 1. juulini. Kooli tuleb saata avaldus ja haridust tõendavad dokumendid. Avalduse võib kooli saata ka läbi SAISi. Juunis on loodetavasti juba võimalus ka dokumendid ise Räpinasse kohale tuua ja koolis ringi vaadata. Uus kooliaasta algab aianduskoolis 24. augustil. Lisainformatsiooni saab kooli kodulehelt: www.aianduskool.ee

Teadus- ja hariduspodcast’i “Innovaatika” juhtis ajakirjanik Martin Hanson.

Küsimuste, kommentaaride ja parandustega palume pöörduda toimetuse poole kirja teel, kirjutades aadressile innovaatika@ekspressmeedia.ee.

Elu muusikaga on ilus elu, astu muusikat õppima

“Innovaatika” #9: Elu muusikaga on ilus elu, astu muusikat õppima by Innovaatika

Kuula:

Kirjeldus:
Kevade suveks muutumisega on jõudnud kätte ka kõrgkoolide sisseastusmiskatsed, eksamid, mis määravad nii mõnegi noore inimese saatuse kogu eluks. Vaja on teha õige, õigustatud ja mis peamine – meelepärane valik, millega hakata oma elu sisustama. Eksamid ja sisseastumiskatsed toimuvad ka Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias (EMTA).

“Innovaatika” podcast’i stuudios on külas pianist, EMTA muusika interpretatsiooni osakonna peakoordinaator Mihkel Poll ja muusikapedagoogika eriala õppejuht Kristi Kiilu, kellega arutame tänapäevase muusikahariduse olemuse ja tulemuse teemadel. Räägime lahti selle, kuidas on muusika õppimne ja õpetamine muutunud, mida saab EMTA uues hoones õppida, kui kõrgelt mainitud kool maailmamastaabis lenadab ja anname nõu potentsiaalsele sisseasutjale. Piltlikult läheneme muusikaharidusele pigem filosoofiliselt, kui hakkame arutama detaile nagu kursiivsed kadentsid kirikulauludes või mõne suurvormi täpne taktimõõt.

“Muusika nagu ka maailm tervikuna on ju pidevas muutumises, nii ka muusikaline haridus ja see kuidas seda edasi antakse ning ka omandatakse. Muusikaharidus tugineb pikaaegsetele traditsioonidele, kuid iga ajastu lisab sinna oma aktsendi. Üks interpreet või helilooja areneb tegelikult kogu elu, muusikaharidus näitab talle kätte need rajad, mida mööda ise edasi minna. Kahtlemata on ka 21. sajandil möödapääsmatu muusikat õpetada ilma vahetu õpilane-õpetaja, meister-sell, kontaktita. Sellises suhtes õpib nii õpetatav kui ka õpetaja. Muusikaga tegelemine, nii selle esitamine, loomine kui õpetamine on justkui suures ilu-universumis viibimine, kus on lõputult rikkusi mida leida ning teistega jagada” mainib Poll.

Kiilu lisab sellele, et muusikahariduse üheks suureks eesmärgiks on olla kogu kultuuri igakülgne osa ja selle ühiskonna, kus seda haridust antakse, üks alustaladest.

“Kui rääkida muusikaharidusest üldhariduse võtmes, siis just see on meie väärtushoiakute kujundaja, samuti kasvatab see meile teadlikku kontserdipublikut. Ning loomulikult on muusika see, mille kaudu me kõik end tahes-tahtmata identifitseerime. Kõige kuulsam eestlane maailmas on Arvo Pärt, iga viie aasta tagant toimub kogu Eestit ühendav laulupidu ja nii edasi,” lisab Kiilu.

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemial valmis äsja ka tuttuushoonetekompleks, mis viis sisus juba 21. sajandis olnud õppetöö ka vormiliselt samale tasemele. Nüüd on koolil olemas oma tippakustika ja kõikide võimalustega 500-kohaline kontsertsaal, blackbox, uued klassiruumid ja stuudiod. Samuti on koolis võimalik kasutada väga innovaatilist viitevaba heli ja video ülekandetehnoloogiat LoLa, mis võimaldab ülikiiret internetti kasutades ka distantsilt üheaegselt koos musitseerida: pianist Tallinnas, viiuldaja Tel Avivis, tšellist Sydneys, flöödimängija Rio de Janeiros ja publik New Yorkis Carnegie Hall’is.

Akadeemia võtab uueks õppeaastaks avaldusi vastu kuni 25. juunini, enne on võimalik end koolis toimuvaga viia kurssi kooli kodulehel (www.ema.edu.ee), samuti on võimalik küsida nõu kooli pedagoogidelt ja tulla ka koliga tutvuma.

Teadus- ja hariduspodcast’i “Innovaatika” juhtis ajakirjanik Martin Hanson.

Küsimuste, kommentaaride ja parandustega palume pöörduda toimetuse poole kirja teel, kirjutades aadressile innovaatika@ekspressmeedia.ee.

Eesti suudaks ennast ka 100% mahepõllumajandusega ära toita

“Innovaatika” #6: Eesti suudaks ennast ka 100% mahepõllumajandusega ära toita by Innovaatika

Kuula:

Kirjeldus:
Teadussaate “Innovaatika” järjekordses osas räägime Eesti Taimekasvatuse Instituudi (ETKI) teaduritega sellest, millega nemad tegelevad: nagu selgub siis väga põnevate asjadega. Ühelt pool aretavad uusi sorte nii teraviljadele, köögiviljadele kui heintaimedele ja samal ajal uurivad nende sortide kasvatamisega seotud küsimusi, sealjuures ka taimekaitse ja taime tervise valdkonda.

Taimekasvatuse Instituudi üks ülesandeid on aretada uusi, ilmastikule vastupidavaid, haigustele resistentseid ja Eesti kasvutingimustele kohastunud põllukultuuride sorte, mida siis kohalikud põllumehed saaksid meie põldudel edukalt ja kasumlikult kasvatada. Selgub, et ühe korraliku ja sobiliku uue sordi aretamine kuni seemne turustamiseni võib võtta aega kuni 15 aastat.

Töö on küll pika “vinnaga”, kuid korraga on tules paljud rauad. Aretajal peaks tagataskus olema väga erinevatele nõudmistele vastavad sordid – kas siis heade küpsetusomadustega, kõrge saagiga, varajase valmimisega, hea kvaliteediga ja nii edasi. Äsja tuldi välja uue nisusordiga, millel on eriti head saiaküpsetamise omadused ja nimigi sellele vastav – “Perenaise”.

Teadurid ütlevad, et pidevalt üritatakse aretamisele vajalikku aega vähendada, sest olla nii kaugele ette selgeltnägija trendide osas, milliste omadustega sorte kasvatajad vajavad, on väga raske. Samas kulub näiteks viljapuude aretusele aega veelgi rohkem kui põllukultuuridele – et saada “sordilehele” kõlblik õun, pirn või kreek, võib kuluda isegi 25 aastat .

Instituut tegeleb ka tavapõllumajanduse ja mahepõllumajanduse võrdlusega, mahedatele sobivate tehnoloogiatega ning mahedasse sobivate sortide aretusega. Teadurid on kindlal veendumusel, et Eestis on ka intensiivne põllundus võrreldes muu Euroopa ja maailmaga peaaegu öko, sest taimekaitse vahendeid kasutatakse vaid vajadusel (kasutatakse integreeritud taimekaitset) ja taimekaitse vahendite kasutamine on kordades väiksem kui teistes Euroopa riikides ning eriti meie kaugematel lõunanaabritel Vahemere kandist.

Samuti usuvad saatekülalised, et Eesti suudab end täielikult mahepõllundusele üle minnes ära toita küll – üleminek peaks olema aga järkjärguline, teadlaste poolt rohkem uuritud ja peame võtma arvesse, kas tarbijad jaksavad sel juhul kallimaks muutuvat toitu poest osta.

“Innovaatika” stuudios olid külas ETKI teadurid, kaeraaretaja Ilmar Tamm, talinisu aretaja Reine Koppel ja taimekaitse ekspert Pille Sooväli. Saatejuht oli ajakirjanik Martin Hanson.

Küsimuste, kommentaaride ja parandustega palume pöörduda toimetuse poole kirja teel, kirjutades aadressile innovaatika@ekspressmeedia.ee.

Biomajanduses võib olla peidus Eesti nokia

“Innovaatika” #5: Biomajanduses võib olla peidus Eesti nokia by Innovaatika

Kuula:

Kirjeldus:
Kas Te teate, mis asi on biomajandus ja millega see majandusvaldkond tegeleb? Usun, et kõik suudame mõista sõnu bio ja majandus, kuid selle valdkonna laiahaardelisust kindlasti kohe hoomata ei suuda. Järjekorras viienda “Innovaatika” podcast’i stuudios on külas Maaülikooli maamajanduseökonoomika professor Rando Värnik, kes meile seda haaret lahti hakkab seletama.

“Biomajandus tegeleb kõigega, mis on seotud biomassi ja sellele lisandväärtuse andmisega. See tähendab, seda, et see majandusvaldkond käsitleb nii puitu, nisu, vetikaid kui lehmapiima tootmist ja lambakasvatust ning seda, kuidas saab mainitud “toorainest” ja valdkondadest võimalikult efektiivselt tekitada võimalikult palju kasu ja kasumit,” selgitab Värnik.

See tähendab, et Maaülikoolis tegeletakse teaduslikult tasemel uute majandusmudelite loomisega, mis annaks võimaluse saada Eestis kasvanust/toodetust võimalikult kallis “uus toode”. Kui võtame näiteks puidu, siis hetkel viiakse suurem osa sellest palgina välja. See on Värniku sõnul üks kõige madalama lisandväärtusega tegevus üldse, veel halvem oleks puu lihtsalt metsa jätta.

“Meie ülesanne oleks leida viisid, kuidas neist palkidest saada rohkem väärtust kätte: kas me valmistame neist mingeid detaile, mida on vaja mõnes muus riigis tegutseval ettevõttel või võtame puidu biokeemiliselt juppideks ja müüme selle toorme meditsiini- või muu keemiatööstusele. Siit aga saame ühest palgist 4-5 ja enamkordse tulu,” mainib Värnik.

Sama seis on näiteks teraviljade, vetikate või ka loomse “biomassiga”. Piima müüme samuti vedelal kujul odava hinnaga piiri taha, kuid sellest nestest tuleks toota nii teise kui ka kolmanda taseme tooteid ja neid siis hoopis “välja” müüa. Juust ja jogurt on ehk lihtsad näited, kuid ka piima saab keemiliselt juppideks lõigata.

“Meie ülesanne ongi leida need mudelid, tuvastada nõudmised ja pakkumised, et saaks tekkida investoritel usaldus panna oma raha neisse tootmistesse, mis Eestis kasvanud ressursile, biomassile annaks lisaväärtuse,” selgitab Värnik.

Biomajanduse üheks olulisimaks märksõnaks on professori sõnul ka interdistsiplinaarsus, mis tähendab, seda, et biomassiga edukal tegelemisel on oma osa nii füüsikal, keemial, bioloogial, transiidil, turundusel, disainil ja finantskirjasoskusel.

Teaduspodcast’i “Innovaatika” viienda saates saabki kuulata biomajandusest pikemalt ja lähemalt, saates on külas Maaülikooli maamajanduseökonoomika professor Rando Värnik. Saatejuht on Martin Hanson.

Küsimuste, kommentaaride ja parandustega palume pöörduda toimetuse poole kirja teel, kirjutades aadressile innovaatika@ekspressmeedia.ee.

Muld kasvatab tomati ja annab antibiootikumi

Innovaatika #4: Muld kasvatab tomati ja annab antibiootikumi by Innovaatika

Kuula:

Kirjeldus:
Olete kunagi mõelnud, mis asi see muld tegelikult on? Millest koosneb, kuidas kasvatab endast taimed, kas muld on terve, kas muld on taastuv, kuidas mulda juurde tekitada? Enamasti sellele ei mõelda, kui muld pole just töö või uurimisobjekt. Teadussaate stuudios on mullast rääkimas Eesti Maaülikool mullaökoloogia professor Endla Reintam.

Nagu selgub, siis mulla värv ütleb ära selle, kust see muld võiks pärit olla, aga ka seda, kui viljakas see muld konkreetselt on. Meiekandis on muld must, kuid võib osades kihtides olla ka roheline, valge või sinine. Paljudes maailma paikades on aga muld hoopis punane.

“Mulla tumeduse järgi on võimalik selle viljakust määrata küll, mida mustem muld seda rohkem süsinikku ja mullale omast orgaanilist ainet – huumust, mille lagunemisel ka toitained vabanevad. Kivim, millel muld on tekkinud annab mullale ka lisavärvuse. Ja see, kui tugevalt kivimi enda värvus välja paistab sõltubki palju ka sellest, et kui palju on mullas huumust värvi varjutamas,” selgitab Reintam.

Kolmandik maailma muldadest on täna ikka väga halvas seisus, räägib Reintam ja lisab, et tema ei ütleks, et küll pöördumatult kahjustatud, kuid nende muldadega peab tegelema, neid hooldama. Professor mainib veel, et isegi kui mullad hävinevad ja nende kvaliteet muutub, siis toitu saame neist ikka kasvatada: muutub aga see, et selle toidu maitse on olematu ja meile mitte midagi andev.

Kuid muld ei ole vajalik ainult toidu ja taimede kasvatamiseks, mullast saab kasu ka muul moe: näiteks saab mullas elavatelt seentelt vajalikke aineid antibiootikumide valmistamiseks. Ning uurimine mulla teemal käib täiel tuuril edasi, otsitakse heurekaid nii meditsiini, gastronoomia kui muude valdkondade tarbeks.

Näiteks on täna võimalik mullas leiduvate ioonide ja selles kasvanud toiduaines olevate ioonide võrdlemisel selgitada välja toiduaine tegelik päritolu. Nii saab näiteks olla kindel, et Eesti maasikas on pärit meilt, mitte pole Poolast toodud.

Nagu juba mainitud, siis mullast on stuudios rääkimas Eesti Maaülikool mullaökoloogia professor Endla Reintam. Saatejuhid on ajakirjanikud Martin Hanson ja Taavet Kase.

Küsimuste, kommentaaride ja parandustega palume pöörduda toimetuse poole kirja teel, kirjutades aadressile innovaatika@ekspressmeedia.ee.