Siim Lill. Tartu põrandaaluse kirjanduse alustala

Siim Lill. Tartu põrandaaluse kirjanduse alustala

Kuula:

Kirjeldus:
Nagu Vassili Kandinskyl, kelle teost Siim Lill ühes artiklis arvustab, on loomingu kõrval sama oluline tema kulissidetagune roll.

Juunikuus, kui olud lubavad, peaks tulema Siim Lille esimese luulekogu pealkirja esitlus.

Mihkel Kunnus ja Siim Lill, “Jungi kolm teed”

Möödunud aastal ilmus EBS-i sarjas Carl Gustav Jungi “Vastus Iiobile”, mille esitlus* toimus Estonian Business Schooli aulas 30. mail. Nimetatud teosele oli pühendatud ka “Tähenduse teejuhtide” 51. vestlusring “Kust kuri tuleb?”**

30. augusti Sirbis kirjutas “Vastusele” arvustuse*** Tartu luuletaja Siim Lill. Oma artikli lõpus ütles Siim: “Neil, kellele numinoosne alus, too Rudolf Otto püha, ei ole oluline, on hilisest Jungi tekstist vähe võtta. Ka dogmaatikud ei saa hereetikutelt tuge, aga too tänapäevane “spiritual, but not religious”, ekslev ja haavatud praegusaja inimene võib Jungilt leida nii mõndagi. Olgugi et too ületab akadeemia ja ratio piirid – need ongi ületamiseks.”

Oktoobri lõpus Tartus Siimu ja Mihkel Kunnusega salvestatud vestlusringis puudutasimegi kõigepealt akadeemia ja ratio piire. Ma viskasin esmalt üles küsimuse psühholoogia loomusest (8. minut), millele andis hea napi vastuse Mihkel: “Psühholoogia on igavesti luhtuv katse inimese sisemaailma teaduslikult kaardistada.” Luhtumise põhjust selgitas Mihkel võrdlemisi veenvalt (10. minut): “Pole vist väga suur liialdus öelda, et loodusteaduse meetodiks on psüühika ja subjektiivsuse metoodiline kõrvalejätmine. Siin leiame end münchhausenliku paradoksi eest: kuidas jõuda psüühikani, kui meetodi sisuks on psüühika kõrvalejätmine?” Järgnevalt üritasime määratleda veel selliseid mõisteid nagu esoteerika, spirituaalsus, ratsionaalsus, arhetüübid jne.

Saate pealkiri tuleb vestluse sellest osast, kus me jõudsime Hans Thomas Hakli raamatuni “Eranos: 20. sajandi alternatiivne intellektuaalne ajalugu”****. Raamatut lugenud Siim võttis 71. minutil jutuks Jungi valikud: “Jung ütleb ise, et tal on kolm teed. Üks on hakata kirjanikuks, see on siis kunsti tee. Siin oleks eeskujuks võib-olla William Butler Yeats, kes lõi oma esoteerilise praktika pinnal luulet. Teiseks tundis ta kutset hakata prohvetiks, nagu [Rudolf] Steiner, kes võttiski endale prohveti rolli. “Punase raamatu” avab Jung näiteks Jesaja raamatu sõnadega, kus on kristlikus traditsioonis juttu messia tulekust. Jung valib aga teaduse tee. Mingis mõttes läheb ta vaenlase tagalasse. Siin on küsimus põhimõtteliselt keele valikus. Ta peas on endiselt prohvetlik visioon, mida ta üritab esitada teaduse keeles. Ta räägib uuest epohhist, sõja, maagia ja religiooni ajastutest. Mõnes mõttes ei ole ta aus. Ta ütleb, et arstina saab ta rääkida ainult nii, aga eks ta saab aru, et kui ta oleks valinud selle teise tee, siis ei oleks ta esiteks suutnud ennast nii hästi sõnastada ja teiseks poleks kõik need ideed, mis on praegu tema kaudu meie kultuuri imbunud, saavutanud kaugeltki seda kõlapinda, mis neil praegu on.”

Kokkuvõttes oli taas tegemist huvitava ja silmaringi avardava vestlusega. Jungi juurde pöördume aga oma sarjas veel kindlasti tagasi, sest tegemist on kahtlemata ühe psühholoogia alustalaga, kelle käsitus psüühikast on tunduvalt terviklikum kui tavalistel akadeemilistel psühholoogidel.*****

Head õhtut!