Otsi märksõna Toomas Paul

1982. aastal avaldas Inglise bioloog Rupert Sheldrake raamatu “Uus eluteadus”*. “Selleks ajaks olin ma Cambridge’i Ülikooli õppejõu ja Kuningliku Seltsi teadusliku kaastöötajana uurinud aastaid taimede arengut… Ma tulin selle ideega lagedale pärast mitut aastat järelemõtlemist, sest ma nägin ette, et see võib põhjustada tuliseid vaidlusi.”**

Esialgne vastuvõtt oli siiski üllatavalt rahulik. Teadusmaailmas ja Briti meedias algas tõsine arutelu. Kolm kuud pärast raamatu ilmumist avaldas aga ajakirja “Nature” toimetaja John Maddox – kes oli Sheldrake’i sõnul “sõjakas ateist ja dogmaatiline materialist” – nimetatud žurnaali esilehel artikli “Põletamist vääriv raamat”.*** “See oli uskumatult emotsionaalne rünnak mu raamatu vastu. Ta pidas seda hullemaks teoseks kui Hitleri “Mein Kampf”! Ma lihtsalt ei suutnud uskuda, kui ma seda lugesin – see oli nii kohutavalt vaenulik,” räägib Sheldrake ligi 40 aastat hiljem**. Pärast Maddoxi rünnakut algas Sheldrake’i elu diskrediteeritud teadlase ja menuka autorina.

Ta ei öelnud oma ideedest lahti, vaid on sealt alates pühendanud oma karjääri nende nähtuste uurimisele, mida kaasaja teaduse järgi üleüldse ei eksisteerigi. Nii juhtis ta aastatel 2005–2010 Cambridge’i Ülikooli Trinity College’i rahastatud Perrot-Warricki projekti, mis uuris inimeste ja loomade selgitamatuid võimeid. Suuresti tänu sellele jooksevad talle pühendatud Wikipedia artikli avalõigust kohe läbi sõnad “parapsühholoogia” ja “pseudoteadus”.

Pärast “Uut eluteadust” on tema sulest ilmunud kaheksa raamatut ning ta olnud kaasautoriks veel kuue juures. 2012. aastal nägi trükivalgust “The Science Delusion”, mis ilmus eesti keeles Andres Tamme tõlkes kaks aastat hiljem pealkirja all “Dogmadeta teadus”****. Autori sõnul seab ta selles raamatus küsimuse alla teaduse kümme dogmat või eeldust ja uurib, kuidas nad teadusliku uurimise all vastu peavad. “Mitte ükski neist ei pea eriti hästi,” ütleb ta oma TED konverentsil peetud põlu alla pandud kõnes*****.

Suve alul kutsusin ma “Tähenduse teejuhtide” 2. hooaja viimasesse vestlusringi Sheldrake’i eelnimetatud raamatust rääkima teaduste akadeemia presidendi Tarmo Soomere ja teoloog Toomas Pauli. Jutuajamise alguses rääkisime dogmadest, ühelt poolt nende möödapääsmatusest, aga teiselt poolt ka nende ümbervaatamise vajadusest. “Kreeka keelest tuleb ta sõnast “dokeo” – dogma, see on arvamus,” selgitas Toomas Paul meile termini päritolu (8. minut), “seda kasutatakse niisuguste arvamuste kohta, mille suhtes ollakse üksmeelel.”

Järgnevalt võtsime ette Sheldrake’i esimeses peatükis “Kas loodus on mehaaniline?” käsitletud arvamuse. Siin läks jutt õige pea paratamatult René Descartes’ini. “Mehaaniliseks läheb asi alates 17. sajandist, kui inimene võrdsustatakse masinaga,” rääkis Toomas (20. minut), “praegu on kasutusel pigem arvutimetafoor, kus võrdluspunkt on ka mehaaniline, aga mitte päris aurumasin.”

Sellest saateosast jäi vast kõige enam meelde Tooma arutlus kristluse rollist kartesiaanliku maailmapildi tekkes (36. minut): “Maailm ei alga Descartes’ist. Ma läheksin ajas paar tuhat aastat tagasi. Tollal oli peamiseks usundiks animism… oli enesest mõistetav, et tähed on elus ja kogu loodus on hingestatud.” Tooma sõnul pagendas kristlus mitmete sajandite jooksul kogu selle haldajate väe ja lõi seega eelduse Descartes’i mehhanitsistlikuks pöördeks. Ent maailmas käib kõik ringi ning James Lovelocki Gaia hüpotees on planeedile jälle elu sisse puhumas.

Umbes poole vestluse peal (44. minut) jõudsime ettearvatult Thomas Kuhnini****** ja sealt omakorda Kurt Gödelini. “Teadus areneb ju ka rütmiliselt ja tsükliliselt,” kõneles Tarmo, “Thomas Kuhni järgi on olemas mingid alused, mida arvatakse olema õiged, nimetatagu neid siis dogmadeks, kokkulepeteks või arusaamadeks.” Teadlaste uudishimu on aga lõpmatu ja pidevalt tegelikkust torkides jõuavad nad varem või hiljem tulemusteni, mis ei ole kehtiva arusaamaga kooskõlas. Gödel ütleb seda, et ükskõik kui hästi me maailma mõistame, saame paraku alati esitada sisuka väite, mida me ei saa olemasoleva süsteemi raames tõeks pidada, ega valeks tunnistada. Nende samade sisukate, ent mittetõestatavate väidete olemasolu loob Tarmo sõnul pinna kiuslikeks küsimusteks, mille liigselt jäärapäise esitamise eest on nii mõnedki lõpetanud tuleriidal.

Head kuulamist!