Täppistaimekaitse päästab maailma!

Innovaatika #21: täppistaimekaitse päästab maailma! by Innovaatika

Kuula:

Kirjeldus:
Märtsikuu teine teadus- ja haridussaade „Innovaatika” toob kuulajate ette paljudele täiesti uue termini – täppistaimekaitse. Mis see on ja mida head endaga põllumajandusse kaasa toob, sellest on stuudios rääkimas Eesti Maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudi professor Eve Veromann.

Inimene on looduse enda tahte järgi allutamiseks võtnud kasutusele vägagi invasiivsed vahendid, mis on viinud meid olukorda, kus mullaviljakus langeb, põhjavee kvaliteet alaneb, veekogud kannatavad põllumajanduskeemia surve all, saagikus väheneb. Oleme looduse lihtsalt ära kurnanud. Kuid kuna loodus, täpsemalt muld, on ainus, mis meile toitu kasvatab, tuleb temaga ka edaspidi koostööd teha – nüüd aga targemalt, täpsemalt, nutikamalt.

„On veel üks uus termin, mida aina tihemini kasutatakse – ökosüsteemi teenused. Ökosüsteemi teenused ehk loodushüved on teenused, mida me igapäevaselt naudime ja kasutame, mille najal püsib meil majandus, toidutootmine ja elamisväärne keskkond. Nagu ikka on igal teenusel ka oma hind, mida tuleb võtta arvesse teenuse kasutamisel. Kuni siiani ei ole me sageli teadvustanud loodushüvede panust, aga samas kasutame neid igapäevaselt, näiteks tolmeldamise ja kahjuritõrje hüve põllumajanduses. Selleks, et põllumajandus oleks jätkusuutlik, peavad olema tagatud head tingimused loodushüvede säilimiseks,” selgitab Veromann ka täppistaimekaitse viimase aja kiiret arengut.

Elurikkuse ja loodushüvede koostöökogu (IPBES) värske aruande alusel on kasvava inimmõju tõttu looma- ja taimeliikide kõrval ohustatud ka inimese enda heaolu. Põllumajanduses kahjurite tõrjeks kasutatavaid sünteetilisi pestitsiide peetakse üheks suurimaks ohuteguriks elurikkuse vähenemisel. Nende kahjulikku mõju on täheldatud nii kasulikele kui ka teistele mitte-sihtorganismidele. Pestitsiidid võivad püsida mullas ja taimejäänustes pikka aega, ohustades erinevaid ökosüsteemi teenuseid.

Kui süveneda, siis tähendabki täppistaimekaitse seda, et bioloogiliselt, keemiliselt või füüsikaliselt võetakse fookusse mingi konkreetne probleem, mis vajab lahendamist. Enam ei tegeleta „pritsimisega” selliselt, et koos kahjuriga hävitatakse ka ülejäänud loodus.

„Nii näiteks tegeleme meie RNA interferentsi (RNAi) meetodiga, kus me vaigistame ühes kahjurputukas RNA kaudu nende leviku, paljunemise või kahju tekitamise võime. Lisaks uurime nanokapselduse tehnoloogiat, kus kahjurilt võetud kaheahelalise ribonukleiinhappe (dsRNA) lühikesed ahelad pakendatakse biolagunevasse kapslisse ja pritsitakse põllule. Ning see taimekaitseviis ründab vaid ühte kahjurit, olles potentsiaalselt ülejäänud elustikule ohutu,” selgitab Veromann.

Teine täppistaimekaitse võtab aga appi putukad, näiteks meemesilased ja kimalased, kes mingit kindlat ala või taimeliiki tolmeldes viivad sinna ka taimekaitsevahendid, mis on samas ohutud neile endile. Tekib võit-võit-situatsioon, kus paraneb taimede tolmeldamine ja väheneb taimehaiguste lööbimine. Veromann selgitab, et paljud kinnised alad, nagu kasvuhooned, kasutavad juba laialdaselt selliseid lahendusi.

Stuudios käis täppistaimekaitsest lähemalt rääkimas Eesti Maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudi professor Eve Veromann. Teadus- ja haridus-podcast’i „Innovaatika” juhtis ajakirjanik Martin Hanson.

Küsimuste, kommentaaride ja parandustega palume pöörduda toimetuse poole kirja teel, kirjutades aadressil innovaatika@ekspressmeedia.ee.

Elurikkus ehk biodiversity. Kui hästi on Eesti loodus kaitstud?

Innovaatika #18: Elurikkus ehk biodiversity. Kui hästi on Eesti loodus kaitstud? by Innovaatika

Kuula:

Kirjeldus:
Eestis elab 1,3 miljonit inimest. Kui lugeda kokku aga kõik erinevad taimed, loomad ja seened saame numbrid, mida on raske hoomata. Mis see elurikkus ehk biodiversity tegelikult ikka tähendab, kui palju Eesti kõike elavat on? Seda hakkamegi teadus- ja haridussaate uues lindistuses lahti rääkima.

Elurikkusest on mujal maailmas räägitud juba aastakümneid ja Eestis kasutati pikalt otsetõlget “bioloogiline mitmekesisus”, kuni 2005. aastal leiti selline tore eestikeelne vaste. Aga valdkonna ajalugu Eestis ulatub palju kaugemasse aega. Aastal 1910 loodi esimene kaitseala Vaika saartel, 1935. aastal võeti vastu I looduskaitse seadus ja aasta hiljem olid esimesed liigid ka kaitse all.
Saatekülaline, botaanik Tiiu Kull selgitab, et kui liigirikkus vaatleb seda kui palju konkreetseid eluslooduse liike on teatud piirkonnas ning uurib nende olukorda, siis elurikkus haarab enda alla palju laiema pilgu, aga ka süvitsimineku, sest liikide geneetiline mitmekesisus on samuti elurikkuse komponent.

“Elurikkus kaasab suuremaid ökosüsteeme ja nende omavahelisi suhteid, mõju üksteisele ja kooseksisteerimisest tulevaid kasusid, aga ka kahjusid. See on nii keskkonnakaitse, kui looduse säästlik tarbimine, inimese mõju loodusele ja veel palju muud,” selgitab botaanik.

Selleks aga, et elurikkus säiliks on vaja tema eest hoolitseda, teda kaitsta ja suunata. Selleks on ka Eestis kutsutud ellu mitmedki tegevused: aastakümneid on antud välja Punast Raamatut, mille ülesanne tänapäeval on hinnata kõikide Eestis esinevate liikide ohustatust. Lisaks on antud looduskaitsele ka seaduslikud hoovad. Millised need on, sedagi arutame stuudiosse külla tulnud eksperdiga.

“Punast Raamatut on antud kunagi välja ka päris raamatuna, siis olidki nendel lehekülgedel kirjeldatud need liigid, mis on ohus. Tänaseks on saanud sellest raamatust suurem andmebaas, mis peaks kirjeldama ära kõik Eestist leitud liikide ohustatuse taseme. Hetkel, on Eestist teada veidi üle 30 000 liigi ja ohustatuse hinnang on hetkel antud veidi alla pooltele neist,” räägib Kull.

Andmebaasi tekke põhjuseks ongi soov paremini loodust ja selle liike kaitsta. Sarnaseid andmebaase on kõikidel riikidel ja aina enam on need süsteemselt samasugused: nii on võimalik teha ka suuremaid seireid, andmeid kõrvutada, teha laiaulatuslikemaid plaane looduse säästlikumaks kasutamiseks. Ehk on see meelevaldne näide, kuid algselt võõrliigiks peetud šaakal on nüüd nimetatud Eestis tavaliigiks kuna looma leviala on lihtsalt laienenud: loomi on nähtud ja kirja pandud ka mujal meie lähiriikides.

“Looduskaitsega on nii, et alati saab paremini, alati saab mõistlikumalt ja läbimõeldumalt. Kahjuks jäävad looduskaitsjate ja teadlaste käed tihti lühikeseks, kui seaduste rakendajate poolt puudub soov teadlasi kuulata. Eestis veel väga halvasti ei ole, kuid liiga hästi meie loodus ka kaitstud ei ole,” lisab Kull.

Stuudios olid elurikkusest ehk biodiversity’st rääkimas Eesti Maaülikool, Põllumajandus- ja keskkonnainstituut, elurikkuse ja loodusturismi õppetooli juhtivprofessor, botaanik Tiiu Kull ning saatejuht, ajakirjanik Martin Hanson.