Roomet Jakapi ja Piret Kuusk, “Globaalne kahtleja”

Ööl vastu 10. novembrit 1619 nägi René Descartes kolme unenägu, mis andsid pikemas perspektiivis uue suuna nii tema elule kui ka lääne tsivilisatsioonile ja seeläbi ka kogu moodsale maailmale tervikuna.

4. novembril 2019 kutsusin ma Kuku Raadio Tartu stuudiosse Descartes’i unenägusid seletama Roomet Jakapi ja Piret Kuuse. Saate 45-minutiline lühendatud versioon oli Kuku eetris täpselt 400 aastat pärast eelnimetatud kaugeleulatuvate tagajärgedega ööd.

Valisin vestluse lähtekohaks tsitaadi Richard Tarnase* vägevast raamatust “The Passion of the Western Mind”**: “Kartesiaanliku revolutsiooni filosoofias tõi endaga kaasa skeptitsismi ja matemaatika koosmõju. Kõnealuse revolutsiooni kolmandast elemendist, mis tõukas tagant nii tema süstemaatilist kahtlemist kui ka ranget loogikat ja oli ühtlasi ka nende tulemuseks, sai kogu inimteadmise alusmüür: tõsikindlus “mina” teadvuses.” See tekstijupp andis meile ühiseks sikutamiseks kolm niidiotsa: skeptitsism, matemaatika ja indiviidi eneseteadvus – ja seda me siis saates ka tegime.

Minu arvates on tegemist tõesti väga huvitava vestlusega, mille pealkirja andsid Roometi sõnad (77. minut): “[Descartes’i, H.P.] “Meditatsioonide” puhul tasub mainida ka seda, et see on niisugune žanr, mis pigem kuulub vagaduskirjanduse valda – täna on juba korduvalt olnud juttu sellest, et Descartes õppis jesuiitide koolis –, see on selline žanr, kus religioosne mõtleja arutleb ja üritab mõtluse abil oma kahtlusi ületada. See on sisuliselt esimese isiku perspektiivist kirjutatud mõtlus… On isegi väidetud seda, et Descartes’i arutluskäik tema esimeses meditatsioonis järgib üllatavalt täpselt ühe Hispaania nunna – Avila Teresa – mõttekulgu. See on võib-olla vaieldav, aga igal juhul ei ole see viis, kuidas Descartes oma meditatsioonid üles ehitab, filosoofiaõpikule tüüpiline. Seda eriti siis, kui ta tahab jõuda metafüüsiliste aksioomideni, millele oma filosoofia üles ehitada. Olles selle globaalse kahtluse välja joonistanud, jõuab ta teises meditatsioonis tõdemuseni, et niivõrd, kui ta paneb tähele end mõtlevat, niivõrd, kui ta mõtleb ja on sellest teadlik, on siin tegemist millegi sellisega, milles kahelda ei saa. Kui ka kõik ümbritsev on olematu või me ei saa kindlad olla, kas see on olemas ja kui ta isegi täpselt ei tea, mis asi ta ise on – see mõtlev subjekt –, siis see, et ta on mõtlev subjekt, on talle ilmne. Ja kui see on ilmne, siis nähtavasti ta peab ka eksisteerima säärase mõtleva asjana, millenagi, mis mõtleb. Edasine arutelu püüab täpsustada seda, mis see mõtlev asi on. Lõpuks jõuab ta välja sinna, mida oligi tarvis tõestada: see mõtlev asi ei ole midagi muud kui mittemateriaalne substants ehk siis hing või vaim. On oluline, et selles kontekstis käsitleb Descartes hinge (anima) ja vaimu (mens) sünonüümidena.”
Head kuulamist!

Piret Kuusk ja Andres Metspalu, “Uroborose tagasitulek”

Sarja esimeses saates, kus mu saatekülalisteks olid Piret Kuusk ja Mihhail Lotman, tuli keskustelu lõpus jutuks end sabast õgiv mütoloogiline madu Uroboros. Piret Kuusk osales ka hooaja viimases saates, kus tema vestluspartneriks oli Andres Metspalu ning jutuaineks Austria füüsiku Erwin Schröndingeri 1944. aastal ilmunud raamat “Mis on elu?”. Saate lõpus jõudsime jälle Uroborose juurde tagasi. Ei saa me sellest ussist üle ega ümber.

Piret Kuusk ja Mihhail Lotman, “Füüsikud ja margikogujad”

Saatesarjas “Tähenduse teejuhid” otsitakse kasvava ühiskondliku ärrituvuse põhjuseid. Kuivõrd saatejuhi arvates viivad lahkhelide juured meid inimese ja teda ümbritseva reaalsuse olemuseni, siis kutsuski ta esimesse saatesse Tartu Ülikooli teoreetilise füüsika labori juhataja Piret Kuuse ja sama kõrgkooli semiootika juhtivteaduri Mihhail Lotmani.